On tõsiasi, et elanikkonnakaitse valdkond on perioodiks 2024-2027 raha juurde saanud. Möödunud aasta sügisel ilmusid ka pealkirjad, mis rõõmustasid elanikkonnakaitsele püsirahastuse tagamise üle.

Selle all peeti silmas siiski aastatel 2024-2027 valdkonda suunatavat 101 miljonit eurot, millest vaid 68 miljonit läheb otse Siseministeeriumi haldusalasse. Valdkonna vajadusi ning elanikkonnakaitse reaalset seisu arvestades ei ole seda just üleliia palju – 17 miljonit eurot aastas. Arvestada tuleb, et veel eelmisel aastal ilmunud elanikkonnakaitse raamdokumendis kirjeldati valdkonna seisu ja reaalseid võimekusi järgmiselt – ei riik ega omavalitsused pole valmis elanikke tõsise kriisi ehk sõjaohu realiseerumise korral kaitsma.

On päevselge, et 17 miljonit eurot aastas kahvatub sõjalise riigikaitse eelarveridade kõrval. Veelgi problemaatilisem on asjaolu, et see raha kuulub tegelikult kategooriasse „ajutine püsirahastus“, sest on antud vaid teatud aastateks. Ajutine rahastus on probleem praktiliste näidete varal – näiteks on valdkonna seest kostunud probleem (mis on loodetavasti nüüdseks lahendatud), et näiteks ohusireenide hankimiseks ja paigaldamiseks on raha leitud, ent on olnud ebaselge, kuidas kaetakse süsteemi hoolduse – õhuhäireõppuste jooksvad kulud.

Elanikkonnakaitses on teisigi pidevaid püsikulusid, mis vajavad süsteemi toimimiseks pidevat rahastust – olgu selleks eri koolituste läbi viimine, varude soetamine (millest vähemalt osa tuleb ka pidevalt hooldada nagu Kaitseväes), õppuste korraldamine, ehk ka teatavad järelevalve funktsioonid – näiteks ühel heal päeval Eestisse rajatavate varjendite või ka praeguste varjumiskohtade reaalse insenertehnilise sobivuse hindamiseks. Sealjuures on elanikkonnakaitse valdkonda ka rohkem inimesi täiskohaga tööle vaja, kes valdkonna arendamist veaks, seda valdkonda ei saa vaid vabatahtlikkuse ja projektide baasilt arendada.

Valdkonna vajadused on suuremad, kui võimalused. Elanikkonnakaitse valdkonna edasiarendamisest sõltub aga see, kui paljud inimesed tagalas jäävad tõsise kriisi korral ellu ja terveks. Mida rohkem on elanikkonnakaitse süsteemil ressursse – näiteks inimeste evakueerimiseks, nende toitlustamiseks toiduvarude lõppemisel, ohust teavitamiseks ja nii edasi, seda rohkem jääb meie inimesi ka täiemahulise kriisi koledusest puutumata.

Pange tähele, et tagalas on seejuures eelkõige naised, lapsed ning eakad, mis tõstatab omakorda põhimõttelised küsimused sellest, kas ja kuivõrd hindame me naisi ja lapsi ühiskonnas. Samas hoitakse tagalast ka riigi majandust elus. Lisaks on tagala oluline ka moraali hoidmiseks ning selleks, et püsiks lootus – et me tuleme sellest läbi, mis iganes kriis meid tabab.

Päeva lõpuks on tegemist väga kalgi matemaatilise võrrandiga – mida enam ressurssi, seda enam tulu ehk elu ja vähem kahjusid ning mida vähem prioritiseerimist seda rohkem kulu ehk surma.

Ehk ei vaidle enam keegi vähemalt avalikult selle üle, kas elanikkonnakaitse, laiemalt ka siseturvalisus on olulised. See arusaam peab aga jõudma tugevalt ka riigieelarvesse, nähtavamalt ja tugevamalt, kui 17 miljonit eurot aastas, ja sedagi vaid neljaks aastaks. Meile näib, et valdkonnal tegelikult ikkagi ei ole püsirahastust selle sisulises mõistes, vaid valdkonda on teatud aastateks raha juurde antud, ent ei ole kindel, kas ja millises mahus see jätkub.

Eesti inimeste kaitse tagalas väärib aga enamat, kui neljaks aastaks 0,04% SKT-st eraldamise kuulutamine “püsirahastuseks”. Valdkond vajab sarnaselt NATO 2% (peagi enamgi) rahastuse põhimõttele protsendiühiku suurust rahastust, milles lepitaks kokku erakondadeüleselt ning sealjuures peab see rahastus olema stabiilne ning mis peamine – etteennustatav ja läbipaistev. Sireenivõrgu näitel – on ilmne, et meil ei ole vaja vaid sireene ja nende paigaldamist (mis on ühekordne kulu), vaid ka seda, et need töötaksid ja neid testitaks (püsikulu).

Kokkulepe fikseeritud püsiva protsendiühiku raamidesse sobiva püsirahastuse üle on tarvis ka selleks, et elanikkonnakaitse valdkonda päevapoliitilise suva eest kaitsta.

Meenutame, et lisaraha ei kaitse kummalisel kombel valdkonna kärbete eest. Nimelt ajal, kui valdkonnal pidi olema rohkem raha (2024-2027), likvideeriti Kopli kutseline päästekomando.

Võib ju öelda, et eelarvetehniliselt on (siseturvalisust tagavad) komandod elanikkonnakaitsest lahutatud. Kuidas see praktiliselt nii aga on, jääb mulle arusaamatuks – tasub vaid vaadata Ukraina päästjate tööpõllule – just nemad on tihti esimene (vahel ka viimane) elanikkonnakaitse element, millega hädas tsiviilisikud üldse kokku puutuvad. Usume, et protsendiühiku kokkuleppe puhul oleks keerulisem ka elanikkonnakaitse valdkonna elemente optimeerivalt kärpides lammutada.

Seni, kuni tegelikku püsirahastust ja poliitilist kokkulepet valdkonna eristaatuse üle pole, tasub olla tähelepanelik ning jälgida, mis toimub meie siseturvalisuses laiemalt. Ka seda, mis saab politseinike ja päästjate palkadest ning meelsusest – nendeta elanikkonnakaitset pole võimalik luua.

Kindel on aga see, et elanikkonnakaitsele päriselt püsiva, protsendiühiku korras rahastuse tagamine on jätkuvalt eesmärk, mida valdkond arenguks hädasti vajab. Ning paraku ei ole selle otsusega aega venitada, seda ei tohiks võimaldada ka väärtusruum. On ju ilmne, et me peame suutma paremat, kui tõdemist – praeguses seisus ei suuda ei riik ega ükski Eesti omavalitsus tagalasse jäävaid inimesi kaitsta.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Delfi portaalis 15. aprillil 2025. Foto: päästetöötajate hoone rusude ees (Pexels, 2025).

Kui meil oleks tegu pelgalt majanduskriisiga, oleks komando sulgemisest veel võimalik ehk aru saada. Ent elame julgeolekuekspertide hinnangul viimase kolmekümne aasta kõige keerulisemal ajal riigikaitse seisukohalt. Sõjaline riigikaitse valmistub aktiivselt nii relvade kui laskemoona ostmisega, ent tagalas paneme samal ajal vastukaaluks komando kinni. See ei sobi kuidagi kokku laiapindse riigikaitse ega elanikkonnakaitse aluspõhimõtetega.

Kui Eesti sõjaline vastupanuvõime on aastatega kasvanud märkimisväärselt proportsioonis sõjalise ohuga, siis Eesti elanike ehk tagala kaitsmine liigub vastupidises suunas olukorras, kus viimaste aastatega on oht pretsedenditu tempoga kasvamas. Potentsiaalne rinne ja tagala ei astu ühte sammu, need ei toeta üksteist ettevalmistusega, see on ränk strateegiline viga ja veel suurem on otsus seda mitte muuta.

Siinkohal tuleb küsida, mida tähendab Kopli komando sulgemine ja millise ukse avab see lähitulevikus uute kärbete õigustamiseks? Tavaolukorras pikeneb Põhja-Tallinnas abi kohalejõudmise aeg enam kui 62 245 inimese jaoks. Sõjalise ründe korral tähendab see aga piirkonnas kiire abi puudumist, mis muutub kiiresti oluliseks valukohaks inimestele elupäästva abi osutamisel. Kiire päästeabi olulisust on meile sõjalises kriisis näidanud varsti kaks aastat Ukraina kogemus.

Muide, Ukrainas oli 2022. aastal enne täiemahulise sõja puhkemist pääste kohalejõudmise sihiks 10 minutit linnapiirkondades. Kaks aastat hiljem aitab Eesti Vabariigi pealinnas päästekomando sulgemist põhjendada argument, et abi jõuab ikka kohale ettenähtud 15 minuti jooksul. See on numbrimaagia, mille peale tasub mõelda, sest eesmärkide nihutamisega on võimalik mõne aasta pärast rääkida ka 20 või 25 minutist.

Sealjuures ei määratle tänaseni ükski Eesti seadus kohustuslikku kohalejõudmise aega ega riigis olevate päästekomandode arvu miinimumi. Selle asemel on meil poliitilistest tõmbetuultest sõltuv asutusesisene põhimõtteline kokkulepe. Julgema soovi korral on niisiis seaduslikult võimalik optimeerida elukutseliste komandode arvu ka minimaalse üheni, luues nn superkomando.

Vabatahtlik päästekomando ei asenda kutselist

Eraldi väärib tähelepanu seegi, et avalikus ruumis on mõnda aega kõlanud väide, justkui vabatahtlik päästekomando saaks kutselist päästekomandot asendada. Ei saa, see saab parimal juhul olla leevendus või plaaster lahtisel haaval.

Probleem seisneb selles, et kui riigi kutseline päästekomando osutub kuni 13 teenust (nt reostustõrje, veepääste, varingupääste jt), siis vabatahtlik saab osutada vaid ühte baasteenust, mis Päästeameti kohaselt väljendub vabatahtlik päästja rollis olla ennekõike aktiivne päästevaldkonda tundev inimene, kes pakub oma perele, naabrile ja kogukonnale turvatunnet, jagades vajadusel kiiret abi ja käitumisjuhiseid õnnetuse korral ning olla kutselistele päästjatele eelkõige abiks.

Nii ei ole vabatahtlikus komandos elupäästevõimekust, vabatahtlikud päästjad ei tee suitsusukeldumist. Kutselise komando asendamine vabatahtlikuga viib Põhja-Tallinna olukorda, kus linnaosasse suudetakse luua vabatahtlikku komandot, mis on küll tõepoolest abiks, ent sama teenuse taset on võimatu tagada. 1. veebruarist tähendab see aga potentsiaalseid suuremaid kahjusid nii varale, tervisele kui äärmuslikel juhtudel kaotusi inimeludes. Jutt on antud juhul meie riigi inimeste ja ettevõtete turvatundest.

Omakorda on seni vastuseta küsimus – miks ei ole pääste elutähtsate teenuste nimekirjas (HOS §36)? Seevastu digitaalse allkirja andmine on elutähtis teenus ning selle absurdsust ilmestab potentsiaalne olukord, kui tõsises kriisis saab hädas olev inimene anda küll digiallkirja, ent päästeteenus on jäänud kaugele. On ilmne, et kriisis ei ole need oma kasudelt võrreldavad avalikud teenused.

Päästeteenus peaks olema elutähtis teenus, sest sellest sõltuvad nii elanikud, riigiasutused kui ka teised teenuseosutajad, näiteks ka siis kui Põhja päästekeskus Erika tänaval põleb lahtise leegiga või sellest 750 meetrit eemal paiknevas Eesti ainsas Mereväebaasis on juhtunud õnnetus.

Täpselt samamoodi kui BLRT sadamas või mõnel teisel tööstusobjektil on suurõnnetuse tõttu vaja päästjate reageerimist on tegemist elutähtsa teenuse osutamisega kui kohale saabuvad päästjad.

Kopli komando sulgemine on laiemalt aga väärtusküsimus. Kui peaks juhtuma halvim ning realiseeruma sõjaline rünnak, kaotame komandode sulgemisega ennekõike tagalas abiandmise võimekuses. See on aga kõigi elanike ootus ning ka riigi kohustus, pakkuda abi ka kõige tõsisemas kriisis. Sellest vastutusest ei saa riik kuidagi vabaneda, rääkimata selle vastutuse delegeerimisest vabatahtlikele.

Kui elanikkonnakaitse on meile päriselt tähtis valdkonda, võiks ometi õppida Ukraina kogemustest pöörata tähelepanu tagala tähtsusele – rindele mobiliseeritakse ikka tagalast, ka sõjas hoitakse majandust üleval tagalast, mis eeldab ka võimekuste olemasolu inimeste kaitseks ja abistamiseks ikka tagalas. Toimiva tagalata pole pikka iga ka rindel.

Numbrikeeles saab lõpetuseks öelda, et Kopli kutselise päästekomando säilitamine maksnuks 12 eurot aastas iga Põhja-Tallinna elaniku kohta, mis on odavam kui mõne spordiklubi kuupääse. Sulgemisega kaasneva kokkuhoiuvõidu eufoorias ilmneb, et meie riigi inimeste turvalisuse hinnaks Põhja-Tallinna näitel oli 1 euro kuus ilmestades sedagi, mis hinna eest on riik valmis loobuma elanike turvatundest linnaosas, mis võiks olla oma elanike arvult suuruselt kolmas Eesti linn.    

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 28. jaanuaril Postimehe veebiportaalis. Foto: põlev hoone (Alexander Zvir/Pexels, 2014).              

Tõime uudisloos välja kuivõrd erinevad kutselised ja vabatahtlikud päästjad üksteisest pakutavate päästeteenuste osas. Täpsemalt langeb enam kui 62 000 elanikuga Põhja-Tallinna linnaosas päästeteenuste osakaal märkimisväärselt, sest:

• ühte baasteenust pakkuv planeeritav Kopli vabatahtlik komando ei suuda asendada kutselise komando 13 erinevat päästet;
• linnaosa katvas komandos kaovad mitmed piirkonna eripära arvestavad kriitilised võimekused – suitsusukeldumine, vee pinnalt pääste ja reostustõrje; 

Selline seis on tekkinud Vabariigi Valitsuse 53. koosseisu kärpekava tulemusel, mille alusel suletakse 1. veebruarist siseministeeriumi valitsemisalas oleva Päästeameti erivõimekustega kutseline Kopli päästekomando. 

16. jaanuaril toimus Riigikogu rahanduskomisjoni istungil Kopli päästekomando peatamiseks loodud ning 4068 allkirja kogunud petitsiooni arutelu, mis kahjuks piirdus vaid aruteluga. Uudist (venekeelne) saab vaadata siit! 

Foto: Kopli komandohoone (Kopli Ametiühing, 2023).

Kopli päästekomando sulgemine on siseturvalisuse ja elanikkonna raamistikus petitsiooni loojate hinnangul siseturvalisuses möödunud aasta üks ebaõnnestunumaid otsuseid. „Kopli päästekomando sulgemine on arusaamatu samm nii igapäevase turvalisuse kui riigikaitse seisukohast. Eesti on täna olukorras, kus ükski päästekomando pole üleliigne ning Kopli kutselise päästekomando sulgemine peab jääma viimaseks,” sõnas petitsiooni üks algatajatest, MTÜ Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

„Päästekomando on inimeste jaoks eluliselt oluline teenus ning pole mõeldav, et päästva abi kohalejõudmise aeg pikeneb Põhja-Tallinna ligi 60 000 elaniku jaoks oluliselt. On arusaamatu, kuidas jõuti oluliselt võimekama kutselise komando sulgemise otsuseni olukorras, kus kohalik omavalitsus oli nõus rahaliselt panustama,” sõnas Põhja-Tallinna vanem Manuela Pihlap. „Arvestades nii praegust julgeolekuolukorda, aga ka Põhja-Tallinna asukohta ning poolsaarel asuva linnaosa eripära, milleks on puitmajad, gaasiküte ning suurtööstus, on tegemist kohatu ja mõtlematu otsusega,” lisas Pihlap.

Iga kutselise komando sulgemine on tõsine löök siseturvalisusele, vabatahtlik komando saab seejuures olla vaid leevendav meede, sest viimane ei osuta võrdväärseid teenuseid, näiteks ei osuta vabatahtlikud päästjad elupäästeteenust. „Vabatahtlike päästekomandode suurem laine sai teadupärast alguse pärast 2008. aastal kärpekrokodilliga kulmineerinud majanduskriisi, kus Päästeametit survestati kutselisi komandosid sulgema ning anti ette lausa kvoodid vabatahtlike komandode jaoks,” tõdes Nagel. „Me pole Luksemburg, meie kõrval on Venemaa – Eesti ei ole kunagi olukorras, kus saame kutselisi komandosid kinni panna, julgeolekuolukord ega idanaabri olemasolu ei võimalda seda.”

Kui tundub, et kriisiks valmistumisest on juba aastaid valjul häälel räägitud, siis kuidas on võimalik, et üks keskmine torm viib suure osa Eestist nädalaks rivist välja? Kas me oleme üldse tõsiseks kriisiks valmis?

Tõime saates välja, et Eesti kriisijuhtimist ja elanikkonnakaitset on täna võimalik mõõta vaid teljel probleemne-puudulik. Oktoobrikuu tormid, kus inimesed jäid nädalaks elektrita, näitasid, et meil on keeruline juba tormide kriisijuhtimisega toime tulla. 

Eraldi tuli jutuks ka Kopli komando sulgemise absurdsus, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing, aga ka Tallinna linn ja Põhja-Tallinna linnaosa üks suuremaid ettevõtteid BLRT.

Selleks, et riigikaitse saaks olla laiapindne, on vaja näha riigi ja elanike kaitset kui tervikut, mitte kui kahte täiesti erinevat ja omavahel mitteseotud valdkonda. Üks täiendab teist, kumbki ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kahjuks praktiseeritakse Eestis viimast, täiesti vastuolulist lähenemist, kus inimesed on ilma tsiviilkaitsesüsteemita ja tsiviilelanikke justkui julgustatakse olema väljas vaid iseenda eest.

Kui sõjaväes on selline lähenemine arusaadavatel põhjustel välistatud, siis millegipärast usub riigi juhtkond, et elanikkonnakaitse on iseenesestmõistetav nähtus, mis tekib ja organiseerib end iseenesest nagu võlu väel. Päris nii see ikka ei ole. 

Saadet saab kuulata siit!

(Pildi allikas: Kirke Ert/ERR).