Võitmatuse keskused on Ukrainas kasutusele võetud paikadena, kus tsiviilelanikud saavad elutähtsate teenuste, nagu elekter, vesi või küte, katkemisel esmast abi. Need on kohad, kus on näiteks võimalik laadida telefoni, viibida soojas, ent ka saada asjakohast ametlikku informatsiooni toimuvast. “Võitmatuse keskuseid toob ka Ukraina ise esile olulise elemendina ühiskondliku vastupanu- ja pidavuse jätkumisel varsti juba kolm aastat kestnud sõjas,” märkis MTÜ Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel. “Nii Eesti kui Rootsi on asunud tsiviilelanikkonna kriisivalmiduse tõstmise eesmärgil võitmatuse keskustele sarnaste kerksuskeskuste võrgustikku arendama. Samas on valdkonnas väga vajalik nii parimate praktikate piiriülene jagamine, kui ka ühiste kerskuskeskuste aluspõhimõtete jäädvustamine.”

PIMA projekti eesmärgiks on tuua kokku Eesti, Rootsi ja Ukraina kohaliku tasandi kerskuskeskuste eest vastutavad isikud, kellega alustada eelmainitud eesmärke täitva võrgustiku rajamist. Projektis on hindamatu roll Ukraina partneril MTÜ Poruch, kes on sõja algusest Ukrainas ka kerksuskeskuste ning ka laiemalt tsiviilelanikkonna abistamisega tegelenud. “Arendame projektis kerksuskeskuste kontseptsiooni, mis aitab kohaliku tasandi planeerijatel ja poliitikakujundajatel keskuste rajamisel end rahvusvaheliselt tõestanud praktikaid aluseks võtta. Sellest ülevaate saamiseks on projektis oluline ka uurimistöö, kus kaardistame kolme riigi kohaliku tasandi juhtumiuuringute näidetel praeguse seisu ning eelkõige need lahendused, mis on toiminud hästi – ent ka valdkonna murekohad,” sõnas MTÜ Poruch direktor Mariia Tyshchenko.

„Üks projekti olulisemaid tulemusi on kontseptsioonidokument võitmatuse keskuste kohta. See kontseptsioon on poliitiline ülevaade, kuid veelgi olulisem on see, et omavalitsused saavad paremini aru nii punktide käivitamisest, varustamisest kui ka toimimisest, lähtudes parimatest tavadest kohalike kogukondade kaasamisel ja arvestab haavatavuse erinevate aspektidega, näiteks erivajadustega inimeste, laste või vanurite vajadused,“ ütles Malmö ülikooli maailmapoliitika uuringute osakonna dotsent Tom Nilsson.

Projekti PIMA juhtpartneriks on Malmö ülikool, projekti aktiivsed tegevused toimuvad 2025. aasta kevad-suve perioodil. Projekti rahastab Rootsi Insitituut. 

Projekti raames luuakse Kohtla-Järve linna alged kriisivalmima kogukonna tekkeks ja selle edasiarendamiseks. “Tegemist on piirkonna esimese elanikkonnakaitse projektiga, mis tugevdab kogukonna säilenõtkust kriisides ja loob kogukonna juurde ka võime olla kriisiolukorras toeks ka linnavalitsusele,” sõnas MTÜ Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel. “Kevadeks on kogukonna esindajad edukalt osalenud kriisivalmiduse eri koolitustel ja seeläbi suurendanud oma teadmisi ja valmisolekut võimalike kriisiolukordadega toime tulekuks. Lisaks on kogukonnale soetatud kriisivarud, mis võimaldavad vähemalt 100 inimesel täita oma baasvajadusi kuni varude lõppemiseni või targalt evakueeruda.”

“Kohtla-Järve, mis on Ida-Virumaal asuv ligikaudu 35 000 elanikuga suur keskus, on küll sel aastal alustanud tõsisemalt elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse teemadega tegelemist, kuid valmisoleku tase on endiselt murettekitav, eriti arvestades Päästeameti 2023. aasta uuringu tulemusi, mis osutavad Ida-Virumaa, sealhulgas muukeelsete elanike, madalale kriisivalmidusele. Suvel läbiviidud  küsitlus Kohtla-Järve elanike seas peegeldas sarnast elanike madalat valmisolekut. Samuti pole kriisideks üldse valmistunud üle 93% Kohtla-Järve korteriühistutest. Sellest tulenevalt on korteriühistute valmisolek väga oluline, kuna omapärase hajaasustusega piirkonnas domineerivad paneelelamud ning sealsed elanikud kuuluvad Päästeameti hinnangul rohkem haavatavate gruppide hulka, olgu tegemist tõsiste loodusõnnetuste või inimtekkeliste kriisidega,” lisas MTÜ Kriisiuuringute Keskuse analüütik Elina Šatova.

Projekti eesmärk on võimestada Kohtla-Järve asumite kogukondi läbi koolituste ja esmaste varude soetamise. Projektimeeskond tänab Kohtla-Järve linnavalitsust, Päästeametit ja Kohtla-Järve elanikke abi ning tagasiside eest projekti disainimisel.

Foto: õhuvaade Kohtla-Järvele (Kohtla-Järve linnavalitsus/KIK, 2023).

🟧🟦 Projekti toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kaudu Siseministeeriumi.

Projekti raames luuakse Väike-Õismäe asumisse alged kriisivalmima kogukonna tekkeks ja edasiarendamiseks. “Peamiseks sihtrühmaks on korteriühistute liikmed ja paneelmajades elavad inimesed, kelle koolitamise tulemusena saavutatakse tugevamad sidemed kogukonnas ning antakse ka esmased elanikkonnakaitse valdkonna olulised oskused ning luuakse kriisivarud,” ütles MTÜ Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja Anne-May Nagel. “Kuigi Väike-Õismäe asumis elab täna üle 27 000 inimese, on terve linnaosa peale olemas vaid üks varjumiskohti (Haabersti LOV hoone keldrikorrus) ning kogukondlikke kriisivarusid, mida linnaosavalitsus saaks kriiside puhul kiirelt inimestele nende aitamiseks välja jagada, on juurde vaja.“

“Oleme viinud viimastel kuudel läbi ka küsitluse Väike-Õismäe asumis, mille kohaselt on enesehindamise põhjal leibkonna-korteri tasandil valmis vähemalt nädal aega elektri, kütte ja veeta toime tulema vaid kümnendik inimestest, paar päeva saavad iseseisvalt hakkama alla poole asumi inimestest ning üldse pole taoliseks kriisiks valmis ega saaks välise abita hakkama ligemale pooled vastanutest. Küsisime sama ka ühistu tasandil, kus üle 90% vastas, et ühistu tasandil ei ole neid teemasid arutatud. Seega on ühistute valmisolek prioriteetne, eriti arvestades, et asumis on vaid suured paneelelamud ning sealsed elanikud on ka Päästeameti poolt hinnatud haavatavaks grupiks, seda nii tõsisemate looduslike kui inimtekkeliste kriiside puhul,” lisas MTÜ Kriisiuuringute Keskuse analüütik Elina Šatova.

Projekti eesmärk on võimestada Tallinnas, Haabersti linnaosas asuvat Väike-Õismäe asumi kogukonda läbi koolituste ja esmaste varude soetamise. Projektimeeskond tänab Haabersti linnaosavalitsust, Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametit, Päästeametit, Haabersti Tegevuskeskust ja Väike-Õismäe kogukonnaaeda abi ning tagasiside eest projekti disainimisel.

Foto: Õhuvaade Väike-Õismäe asumile (Mait Metsur/Wikimedia Commons, 2012).

🟧🟦 Projekti toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital läbi Siseministeeriumi.

Tutvustasime 14. veebruaril Gruusia televisioonis Ajara TV kanali jutusaates meie hiljuti alanud koostööprojekti.  

Alates 2020. aastast on kriisideks valmisolek ja nende juhtimine saanud palju tähelepanu, kuid siinkohal on oluline mõelda ka sellele, mis juhtub pärast kriisi. “Kriiside keerises püütakse enim stabiliseerida ja leevendada olukorda, ning see peaks olema kriisijuhtimise peamine eesmärk, ent sama oluline on ka kriisijärgne juhtimine analüüsimise ja õppimise puhul. Kriisidest läbi tulles on oluline küsida, kuidas meil läks, kas meie plaanid toimisid ning mida saaks järgmisel korral paremini teha. Need küsimused ja vastused aitavad süsteemselt tõsta nii kriisijuhtimise- kui ka ennetamise võimekust,” ütles Eesti suuna projektijuht Anne-May Nagel veebisilla vahendusel.

Projekt toob kokku 12 kohaliku tasandi organisatsiooni esindajad Rootsist, Gruusiast Eestist. “Meie projekti osalejad läbivad esmalt veebimooduli, kus keskendutakse kriisijärgse juhtimise eri aspektidele, tähtsal kohal on ka osalejate kogemuste jagamine. Igas riigis toimub ka üks kohtumine, kus kohaliku tasandi tegijad kaardistavad kriisijärgset õppimist toetavaid ja takistavaid tegureid,” ütles Gruusia suuna projektijuht Giga Phartenadze. 

Projekti tutvustavad saatelõiku saab vaadata siin.

TPCL projekti juhtpartneriks on Malmö ülikool, projekti aktiivsed tegevused toimuvad 2024. aasta kevadel. Projekti rahastab Rootsi Institituut.

Fotod: võrgutrass talvel (Pexels, 2022) ja Britt Vahter (erakogu). Rõuge vallavanem Britt Vahter on omavalitsust tabanud kriisist lähemalt kirjutanud 18. detsembril 2023 ERR portaalis, öeldes, et  paberil võib tunduda, et iga kriis on lahendatav, ent päriselus saab elektrikriisist kiiresti kobarkriis olukorras, kust Rõuge vallas läbielatu on mikromahus ja jääb täna veel suurele osale Eestist arusaamatuks. Loe edasi siit. Intervjuu kasutamisel palume viidata järgmiselt: 

KRUK. 2024. INTERVJUU | Britt Vahter Rõuge valda tabanud lume-elektri kobarkriisist. Kriisiuuringute Keskus, 10.02.2024.

Millega on Pärnu viimastel aastatel tegelenud elanikkonnakaitses?

Fotod: Pärnu sadamad (Tiit Aunaste, Pixabay, 2020) ja Rain Jung (erakogu). Intervjuu kasutamisel palume viidata järgmiselt: 

KRUK. 2024. INTERVJUU | Rain Jung Pärnu linna elanikkonnakaitsest. Kriisiuuringute Keskus, 02.02.2024.

Viimased aastad on toonud meile erinevaid kriise ning kriiside tõhus juhtimine on nii vajadus kui ka elanike ootus. Nii on kriisideks valmistumine kui ka kriisijuhtimine saanud palju tähelepanu, ent oluline on ka küsida – mis saab pärast kriisi? “Kriiside keerises soovitakse enim olukorra stabiliseerimist või olukorra leevendamist ning see peakski olema kriisijuhtimise eesmärk. Kui see osa võrrandist on lahendatud, ei ole aga kriisijuhtimine läbi. Kriisidest läbi tulles peab ka küsima – kuidas meil läks, kas meie plaanid toimisid ning mida peaks järgmine kord teisiti tegema? Need on küsimused, millele saab leida vastuse kriisijärgsesse õppimise faasis,” sõnas Eesti suuna projektijuht Anne-May Nagel.

Projekt toob kokku 12 kohaliku tasandi organisatsiooni esindajad Rootsist, Gruusiast Eestist. Osalejad läbivad esmalt veebimooduli, kus keskendutakse kriisijärgse juhtimise eri aspektidele, tähtsal kohal on ka osalejate kogemuste jagamine. Igas riigis toimub ka üks kohtumine, kus kohaliku tasandi tegijad kaardistavad kriisijärgset õppimist toetavaid ja takistavaid tegureid. “Projekti tulemusel loodava kriisijärgse juhtimise praktikute võrgustiku kogemused ja sisend talletatakse ka kriisijärgse juhtimise sisudokumenti, millest lähtuvad eelkõige kohaliku tasandi partnerite vajadused kriisijärgse juhtimise tõhustamiseks,” lisas Nagel.

Projekti TPCL juhtpartneriks on Malmö ülikool, projekti aktiivsed tegevused toimuvad 2024. aasta kevadel. Projekti rahastab Rootsi Insitituut. 

Kui meil oleks tegu pelgalt majanduskriisiga, oleks komando sulgemisest veel võimalik ehk aru saada. Ent elame julgeolekuekspertide hinnangul viimase kolmekümne aasta kõige keerulisemal ajal riigikaitse seisukohalt. Sõjaline riigikaitse valmistub aktiivselt nii relvade kui laskemoona ostmisega, ent tagalas paneme samal ajal vastukaaluks komando kinni. See ei sobi kuidagi kokku laiapindse riigikaitse ega elanikkonnakaitse aluspõhimõtetega.

Kui Eesti sõjaline vastupanuvõime on aastatega kasvanud märkimisväärselt proportsioonis sõjalise ohuga, siis Eesti elanike ehk tagala kaitsmine liigub vastupidises suunas olukorras, kus viimaste aastatega on oht pretsedenditu tempoga kasvamas. Potentsiaalne rinne ja tagala ei astu ühte sammu, need ei toeta üksteist ettevalmistusega, see on ränk strateegiline viga ja veel suurem on otsus seda mitte muuta.

Siinkohal tuleb küsida, mida tähendab Kopli komando sulgemine ja millise ukse avab see lähitulevikus uute kärbete õigustamiseks? Tavaolukorras pikeneb Põhja-Tallinnas abi kohalejõudmise aeg enam kui 62 245 inimese jaoks. Sõjalise ründe korral tähendab see aga piirkonnas kiire abi puudumist, mis muutub kiiresti oluliseks valukohaks inimestele elupäästva abi osutamisel. Kiire päästeabi olulisust on meile sõjalises kriisis näidanud varsti kaks aastat Ukraina kogemus.

Muide, Ukrainas oli 2022. aastal enne täiemahulise sõja puhkemist pääste kohalejõudmise sihiks 10 minutit linnapiirkondades. Kaks aastat hiljem aitab Eesti Vabariigi pealinnas päästekomando sulgemist põhjendada argument, et abi jõuab ikka kohale ettenähtud 15 minuti jooksul. See on numbrimaagia, mille peale tasub mõelda, sest eesmärkide nihutamisega on võimalik mõne aasta pärast rääkida ka 20 või 25 minutist.

Sealjuures ei määratle tänaseni ükski Eesti seadus kohustuslikku kohalejõudmise aega ega riigis olevate päästekomandode arvu miinimumi. Selle asemel on meil poliitilistest tõmbetuultest sõltuv asutusesisene põhimõtteline kokkulepe. Julgema soovi korral on niisiis seaduslikult võimalik optimeerida elukutseliste komandode arvu ka minimaalse üheni, luues nn superkomando.

Vabatahtlik päästekomando ei asenda kutselist

Eraldi väärib tähelepanu seegi, et avalikus ruumis on mõnda aega kõlanud väide, justkui vabatahtlik päästekomando saaks kutselist päästekomandot asendada. Ei saa, see saab parimal juhul olla leevendus või plaaster lahtisel haaval.

Probleem seisneb selles, et kui riigi kutseline päästekomando osutub kuni 13 teenust (nt reostustõrje, veepääste, varingupääste jt), siis vabatahtlik saab osutada vaid ühte baasteenust, mis Päästeameti kohaselt väljendub vabatahtlik päästja rollis olla ennekõike aktiivne päästevaldkonda tundev inimene, kes pakub oma perele, naabrile ja kogukonnale turvatunnet, jagades vajadusel kiiret abi ja käitumisjuhiseid õnnetuse korral ning olla kutselistele päästjatele eelkõige abiks.

Nii ei ole vabatahtlikus komandos elupäästevõimekust, vabatahtlikud päästjad ei tee suitsusukeldumist. Kutselise komando asendamine vabatahtlikuga viib Põhja-Tallinna olukorda, kus linnaosasse suudetakse luua vabatahtlikku komandot, mis on küll tõepoolest abiks, ent sama teenuse taset on võimatu tagada. 1. veebruarist tähendab see aga potentsiaalseid suuremaid kahjusid nii varale, tervisele kui äärmuslikel juhtudel kaotusi inimeludes. Jutt on antud juhul meie riigi inimeste ja ettevõtete turvatundest.

Omakorda on seni vastuseta küsimus – miks ei ole pääste elutähtsate teenuste nimekirjas (HOS §36)? Seevastu digitaalse allkirja andmine on elutähtis teenus ning selle absurdsust ilmestab potentsiaalne olukord, kui tõsises kriisis saab hädas olev inimene anda küll digiallkirja, ent päästeteenus on jäänud kaugele. On ilmne, et kriisis ei ole need oma kasudelt võrreldavad avalikud teenused.

Päästeteenus peaks olema elutähtis teenus, sest sellest sõltuvad nii elanikud, riigiasutused kui ka teised teenuseosutajad, näiteks ka siis kui Põhja päästekeskus Erika tänaval põleb lahtise leegiga või sellest 750 meetrit eemal paiknevas Eesti ainsas Mereväebaasis on juhtunud õnnetus.

Täpselt samamoodi kui BLRT sadamas või mõnel teisel tööstusobjektil on suurõnnetuse tõttu vaja päästjate reageerimist on tegemist elutähtsa teenuse osutamisega kui kohale saabuvad päästjad.

Kopli komando sulgemine on laiemalt aga väärtusküsimus. Kui peaks juhtuma halvim ning realiseeruma sõjaline rünnak, kaotame komandode sulgemisega ennekõike tagalas abiandmise võimekuses. See on aga kõigi elanike ootus ning ka riigi kohustus, pakkuda abi ka kõige tõsisemas kriisis. Sellest vastutusest ei saa riik kuidagi vabaneda, rääkimata selle vastutuse delegeerimisest vabatahtlikele.

Kui elanikkonnakaitse on meile päriselt tähtis valdkonda, võiks ometi õppida Ukraina kogemustest pöörata tähelepanu tagala tähtsusele – rindele mobiliseeritakse ikka tagalast, ka sõjas hoitakse majandust üleval tagalast, mis eeldab ka võimekuste olemasolu inimeste kaitseks ja abistamiseks ikka tagalas. Toimiva tagalata pole pikka iga ka rindel.

Numbrikeeles saab lõpetuseks öelda, et Kopli kutselise päästekomando säilitamine maksnuks 12 eurot aastas iga Põhja-Tallinna elaniku kohta, mis on odavam kui mõne spordiklubi kuupääse. Sulgemisega kaasneva kokkuhoiuvõidu eufoorias ilmneb, et meie riigi inimeste turvalisuse hinnaks Põhja-Tallinna näitel oli 1 euro kuus ilmestades sedagi, mis hinna eest on riik valmis loobuma elanike turvatundest linnaosas, mis võiks olla oma elanike arvult suuruselt kolmas Eesti linn.    

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 28. jaanuaril Postimehe veebiportaalis. Foto: põlev hoone (Alexander Zvir/Pexels, 2014).