Seminari avasõnad ütles MTÜ Kriisiuuringute Keskuse kaasasutaja Anne-May Nagel, kes rõhutas projektide olulisust, mis aitavad tugevdada kohaliku tasandi valmisolekut ja vastupanuvõimet. “Oleme viimasel kahel aastal viinud läbi kogukondade kriisivalmiduse projekte ning sellest aastast alustasime ka oma tegevuse mõju mõõtmisega. Sügisel avaldame projekti koolitusprogrammi lõppraporti, kus saab projekti tegevuste ja mõju kohta lähemalt lugeda,” sõnas ta.

Seminari peaesinejaks oli Dr. Mariia Tyschenko, Ukraina MTÜ Poruch juht ja Malmö Ülikooli audoktor. Oma ettekandes “Power of community in crisis – the example of Ukraine” jagas ta kogemusi Ukrainast, kus kodanikuühiskonna ja kohalike omavalitsuste koostöö on olnud võtmetähtsusega kriisidele reageerimisel. Ta tõi esile, kuidas kriisides tugevnevad kogukonnad, ning milliseid praktilisi samme saab teha juba enne kriisi, et olla paremini valmis.

Päeva teises pooles toimus arutelu teemal “Kuidas toetada kogukondi kriisideks valmistumisel?”. Paneelis osalesid:

• Dr. Mariia Tyschenko (MTÜ Poruch, Ukraina)
• Maria Derlõs (Tallinna Linnakantselei)
• Hannes Nagel (MTÜ Kriisiuuringute Keskus)
• Kadi Luht-Kallas (Siseministeerium)

Koolitus tõi kokku erinevas vanuses huvilisi, kes soovisid arendada oma oskusi ootamatuteks olukordadeks valmistumisel – olgu selleks elektrikatkestus, veepuudus või vajadus kodust kiiresti evakueeruda. Linnakeskkond esitab kriisiolukorras omapäraseid väljakutseid, millega osalejad said praktilise harjutamise kaudu paremini tuttavaks.

Praktilised tegevused: tuli, toit ja evakuatsioonikott

Koolitusel õpiti tule tegemist tulepulgaga – paljude jaoks oli see esimene kord sellist vahendit kasutada. Harjutused näitasid, et esmapilgul lihtsad tegevused, nagu tule süütamine ilma tikke või välgumihklit kasutamata, nõuavad tegelikult aega ja oskust.

Lisaks valmistati õues toitu kasutades kuivtoidupakke, mille kasutamine võib olla hädavajalik olukorras, kus tavapärane toiduvalmistamine pole võimalik. Osalejatele tutvustati, kuidas neid pakke kasutada, kuidas hinnata nende säilivust ja toiteväärtust ning mida varuda pikemaajaliseks iseseisvaks hakkamasaamiseks.

Kolmandaks suuremaks teemaks oli evakuatsioonikoti sisu. Arutati läbi, millised esemed peaksid kotis kindlasti olema – alates esmaabivahenditest ja dokumentidest kuni isiklike ravimite, hügieenitarvete ja toiduvaruni. Eraldi tähelepanu pöörati sellele, kuidas kohandada evakuatsioonikotti vastavalt perekonna koosseisule ja vajadustele.

Koolituse juhendajad andsid praktilisi teadmisi ja kindlustunnet

Koolitust viis läbi Naiskodukaitse esindaja ja Hannes Nagel Kriisiuuringute Keskusest, kellel on kogemus nii kriisideks valmistumise õpetamises kui ka praktiliste ellujäämisoskuste vahendamises. Osalejatele anti nii teoreetiline ülevaade kui ka võimalus ise läbi proovida tegevusi, mis võivad reaalses kriisiolukorras määravaks saada.

Koolituse rõhuasetus oli praktilisusel – läbi katsetamise ja kogemuse said inimesed teadmisi, mida saab kasutada ka koduses ettevalmistuses. Paljud osalejad tõid esile, et just ise tegemine andis rohkem kindlust kui pelgalt info kuulamine.

Ellujäämiskoolitus kui osa laiemast kogukonnaprojektist

Koolitus oli viimane üritus Väike-Õismäe ellujäämiskoolituste sarjas, mille korraldas Kriisiuuringute Keskus koostöös Naiskodukaitsega. Projekti eesmärk oli suurendada kohaliku kogukonna teadlikkust ja valmisolekut kriisideks, pakkudes osalejatele praktilist õpet ning tugevdades vastastikust usaldust ja koostööd.

Korraldajate sõnul näitas projekt, et linnainimesed tunnevad järjest enam huvi iseseisvaks toimetulekuks vajalike oskuste vastu. Kogukondade vastupanuvõime tõstmine läbi teadlikkuse ja oskuste on üks oluline samm turvalisema ja paremini toimiva ühiskonna suunas.

🟧🟦 Projekti K-24 tegevusi viib läbi Kriisiuuringute Keskus, projekti tegevuste elluviimist toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital läbi Siseministeeriumi.

Foto: viienda linnas ellujäämise grupi koolitus Väike-Õismäel (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Laupäevaste koolituste valikus on esmaabi (koolitab parameedik Andrus Lehtmets) ja linnas ellujäämine (koolitavad Naiskodukaitse instruktorid), mis toimuvad Väike-Õismäel. Lisaks toimuvad ka veebikoolitused – Munitsipaalpolitsei Ameti instruktoritelt on võimalik õppida kriisiplaani koostamist ja Naiskodukaitse veebikoolitused jagavad targa evakuatsiooni teadmisi.

„Haabersti elanikel on esmakordselt võimalus täiendada oma kriisioskusi just kodukohas, kus koolitusi viivad läbi valdkonna tippspetsialistid. Soovitame kõigil sellest võimalusest osa võtta – osalemine on tasuta,“ ütles Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel. „Meie eesmärk on tugevdada linnaosa elanike valmisolekut kriisiolukordadeks. Kui igal inimesel on mitmekülgsemad teadmised ja oskused, suudame paremini toime tulla ootamatute olukordadega ning pakkuda tuge nii oma perele, sõpradele kui ka laiemale kogukonnale,“ lisas ta.

Ühtekokku toimub veebruarist maikuuni erinevatel teemadel 25 koolitust, mis annavad erinevaid kriisioskusi enam kui 400 Haabersti elanikule. Veel on vabu kohti, koolitustele registreerumiseks või ootenimekirja astumiseks külasta veebilehte www.kruk.ee/oismae.

🟧🟦 Projekti K-24 tegevusi viib läbi Kriisiuuringute Keskus, projekti tegevuste elluviimist toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital läbi Siseministeeriumi.

Foto: Väike-Õismäe kriisioskuste koolitusprogrammi reklaam Haabersti linnaosa ajalehes  grupi (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Mõnelt poolt on kostnud kaeblikke sõnumeid uue varjendite nõude teemal. Nimelt on riik ette valmistamas eelnõu, mis seab uutele, üle 1200 m² hoonetele varjendi rajamise kohustuse. Seda tehakse põhjusel, et julgeolekuolukord on stabiilselt muutunud halvemaks ning varjendeid on tarvis võimaliku sõjaohu realiseerumisel inimeste ehk tagala kaitsmiseks. Sammud on lõpuks läinud konkreetseks, sügisest peaks turvatunnet oluliselt tõstev muudatus uutele majadele kehtima hakkama – julgeolekuohuga kohanemine nõuab tegusid.

Kes varjendite vajalikkuses aga kahtleb, võib ette võta Ukraina sõja kajastused kolme aasta vältel ning uurida, mitmel päeval ei ole Venemaa rünnanud kas rakettide või droonidega elamurajoone või tsiviilisikutele olulist infrastruktuuri. Neid päevi põhimõtteliselt ei ole, sest Venemaa sihib kodusid, lasteaedu, koole, kaubanduskeskuseid, teatreid, haiglaid, rongijaamu ja kõiki muid kohti, kus tsiviilisikud aega veeta võivad. Asjaolu, et tsiviilisikute sihtimine on sõjakuritegu, ei huvita agressorit, see on eesmärk omaette, mis aitab süstemaatiliselt tagalat demoraliseerida. Tsiviilisikute ja -objektide sihtimise sooviks on tekitada võimalikult palju valu, kaost ja seeläbi murda kaitsetahe. Selle vastumürgiks on peale sõjaliste võimekuste vaid tugev elanikkonnakaitse.

Nimelt on elanikkonnakaitse eesmärgiks – nagu ka selle valdkonna nimi vihjab – elanike kaitse. Varjendid ja varjumissüsteem on selle üks osa. Vastab tõele, et elanikkonnakaitse nõuab lisakulutusi, ent on kohatu rääkida turu valmisolekust varjenditele. See on kummaline kommunikatsioonivalik, üheselt Eesti praegust reaalsust eitav. Vabandage, ent meil ei ole varjendite, laiemalt varjumissüsteemi ülesehitamise puhul lihtsalt valikut! On võrdlemisi lihtne näha varjendivastasuse tagajärgi – meie oma inimesed on need, kes kannatavad, kui me oma varjumissüsteemi välja ei ehita. Ent näib, et osa inimestest ei saa endiselt aru, et Eesti ei ole Portugal, kus võiksid sellised säravad mõtted kerkida.

Teemana on kerkinud ka uuselamutes paikneva kinnisvara hind ning asjaolu, et äkki turg ei kannata hinnatõusu välja. Tuues paralleeli sõjalisest riigikaitsest – ka sealgi on küllalt võimelünki, mille täitmisega on väga kiire. Selle nimel tehakse ka tööd, ent seegi maksab. Lahendusena väljakäidud maksutõusuks pole samuti kunagi maksumaksja valmis. Samas, paremaid lahendusi riigikaitse võimelünkade paikamiseks hetkel välja käidud pole. Turvalisus ei ole koht, kus kokku hoida – sest võid kindel olla, et agressor oma võimekustesse suunatavate ressursside peale mõeldes sente ei veereta.

Leiame, et on kohatu panna ühte lausesse inimeste elusid kaitsvad lahendused ja protsentuaalne hinnatõus. Veelgi enam, serveerida seda kandikul „turg ei ole valmis“. Jääbki lõpuni arusaamatuks, kas tajutakse väärtuskonflikti. Nimelt – varjendite vajalikkuse või peenes keeles, turukõlbulikkuse üle muretsejad panevad ühele poole kaalukausile võimekuse korterid maha müüa ning teisalt, inimeste võimekuse end tõsise ohu – näiteks lauspommitamise – kaitsta. On uskumatu ja lihtsalt kurb, et üle kolme aasta kestnud Ukraina vastu peetava sõja taustal tegeleme sellise debatiga.

Olukord, kus teatud sektorid justkui varjendite vastu sõdivad, on kummastav. Meil pidi ju olema laiapindne riigikaitse? On või ei ole?

Elanike kaitse tagalas on osa sellest ning nii võiksid ka võib-olla kasumimarginaalide pärast muretsejad leida endas tahte panustada riigikaitsesse. See võiks väljenduda näiteks varjenditevastasest kampaaniast hoidumisest. Inimeste elu ja tervise kaitse on rahast tähtsam, selle üle ehk keegi debatti pigem pidama ei hakka – ent mine tea.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Delfi portaalis 26. märtsil. Foto: vaade paneelelamule (KRUK, 2024).

Ajal, kui Reformierakond ja erakond Eesti 200 panevad kokku uut koalitsioonilepet, tuleb meenutada, et elanikkonnakaitse vajab jätkuvalt püsirahastust. Seni valdkonda suunatud ressursid ei ole piisavad, et luua süsteemi ja võimekusi, mis ei seisaks savijalgadel. Praegune olukord tähendab, et tõsisema kriisi puhkemisel on elanikkonnakaitses suur mure.

Elanikkonnakaitse suunatud ressursside hindamiseks tasub otsa vaadata numbritele. Perioodil 2024-2027 on Siseministeeriumi valitsemisalas elanikkonnakaitsele eraldatud 68 miljonit eurot.¹ See teeb aasta peale keskmiselt 17 miljonit eurot (ca 0,04% SKTst), mis jaguneb omakorda veel nelja prioriteedi vahel: elanike kriisiteadlikkuse ja iseseisva valmisoleku suurendamine, kohaliku omavalitsuse tasandi kriisialase võime suurendamine, elanike kiire ja tervikliku ohuteavituse lahenduse väljaarendamine ning elanikkonnakaitse ülesandeid täitvate asutuste toimepidevuse suurendamine. Selle kõrvalt peab valdkond tegelema ka seadusloome uuendamisega, sest sealgi on elanikkonnakaitse mõistes tõsiseid puudujääke.

Teha on palju, ent võimalusi vähe. Elanikkonnakaitse valdkond on krooniliselt stigmatiseeritud (justkui polekski oluline) ja alarahastatud. Ometigi seadis juba 2018. aastal elanikkonnakaitse kontseptsioon riigile ühtekokku 40 tegevust ja 35 soovitust,² millega tulnuks elanikkonnakaitse seisu parandamiseks tegeleda. Paraku tuli 2024. aastal ilmunud elanikkonnakaitse tegevuskavas 2024-2027 tõdeda, et “praeguseks ei ole valdkonna areng toimunud tol ajal planeeritud tempos, sest kavandatud tegevuste elluviimine ei olnud eelarvega kaetud ja eeldas positiivseid rahastusotsuseid, mida ei tulnud.”³ Raha andmata jätmine oli poliitiline otsus.

Seevastu 2023. aastast on Eesti julgeoleku põhialustes põhimõte, et elanikkonnakaitse valdkond peab saama püsirahastuse. Neljaks aastaks ettenähtud tegevuskaval põhinev rahastus ei ole piisav ning samuti pole tegemist püsirahastusega.

Elanikkonnakaitse vajab sarnaselt riigikaitsele kindla protsendiühiku raames rahastust, mis peab baseeruma ühiskondlikul ja erakondadeülesel kokkuleppel, mis tagaks, et valdkonna rahastus on püsivalt kindel või poliitikute kõnepruugis kindlates kätes, et kindlust kasvuks muuta.

Uus elanikkonnakaitse tegevuskava³ seab elanikkonnakaitsele aastani ka sihttasemed. Nii leiab dokumendist viited sellele, milline peaks olema elanikkonnakaitse seis aastal 2034 – näiteks ohuteavitus peab olema tehnoloogiliselt pidevalt ajakohastatud ning keskselt ning paindlikult toimima, päästevõrgustik peab toimima ka sõjas autonoomselt kuni 30 päeva ning riigil peab olema suutlikkus evakueerida ja majutada kuni 10% elanikkonnast nädalaks ajaks. Üheksa aasta pärast peaks meil olema varjumiskohti 20% elanikest ning 50% kortermajadel olemas lahendused varjumiseks, lisaks on katastroofimeditsiini teenuseosutajad läbivalt toimepidevad. Samuti on 40% elanikest aastaks 2034 kriisideks valmis, see tähendab, et neil on võimalik nädal aega iseseisvalt toime tulla.

Siinkohal võib igaüks mõelda, kas julgeolekupilt lubab liikuda sellise tempoga, et saavutame mainitud eesmärgid üheksa aasta pärast. Suurem osa meie naaberriikide elanikkonnakaitsega tegelevad asutusi on välja öelnud korduvalt, et meie regioonis ei ole ülearu palju aega oodata, vaadata, mõelda, arutada ja lõputult lubada, et ilusaid eesmärke saavutada. Erinevalt Eestist tegutsevad elanikkonnakaitses sinna olulisi ressursse suunates ka need naaberriigid, kel puudub otsene piir Venemaaga. Ka Eestis peaks meil olema adekvaatne ohutaju, ent ometigi ei tõlgendu see elanikkonnakaitsesse suunatavas rahas.

Julgeolekuolukorrast lähtuvalt on ilmne – 2034. aasta indikaatorid tuleb täita kiiremini. Elanikkonnakaitses tuleb kvaliteedihüpe – nende indikaatoriteni, või nende lähedale, saavutada juba enne järgmiseid parlamendivalimisi. Kui seda ette ei võeta, tõdeme ka siis – täpselt nagu 2024. aasta elanikkonnakaitse raamdokumendis – “olemasolevate ressurssidega ei ole riigil ja KOVidel vajalikku valmisolekut oma inimeste kaitsmiseks sõjalises olukorras ning ka inimeste enda tegelik valmisolek on väga väike”.⁴ Selle olukorra jätkumine on lubamatu ning seab tõsises kriisis ohtu inimeste elu ning tervise.

Uuel valitusel on võimalus teha ära midagi tõeliselt suurt kogu Eesti kriisivalmiduse jaoks ning leppida kokku, et edaspidi eraldatakse elanikkonnakaitsele kindel protsendiühik SKTst, näiteks alustuseks 0,2% SKTst aastas. See tähendaks, et kui seni on Siseministeerium saanud elanikkonnakaitse haavade sidumiseks 68 miljonit nelja aasta peale, laekunuks selle aasta elanikkonnakaitse eelarvesse hoopis suurusjärgus ca 79 miljonit eurot.

Jah, riigieelarve mõõtkavas oleks see pigem tagasihoidlik suurusjärk, ent seni püsirahastuseta valdkonnale mõjuks see Apollo kosmoseprogrammi suurusjärgus ergutina, mis võimaldab elanikkonnakaitse orbiidile viia. See loob stabiilsuse ja võimaluse süsteemi ülesehitamiseks ühiskonda, kus tänaseni käib vaidlus selle üle, kas elanikkonnakaitse on üldse debati vääriline või kuulub see kategooriasse „teeme siis, kui ressursse üle jääb“. See kauaoodatud koidik viivitab aga endiselt oma tulekuga.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Postimehe portaalis 20. märtsil ja 21. märtsil paberkandjal (nr.44, lk12). Foto: päästeametnik Ukrainas.

Kasutatud allikad

Laupäevaste koolituste valikus on nii esmaabi (koolitab parameedik Andrus Lehtmets), vaimse tervise esmaabi kriisis (koolitavad MTÜ Peaasjad kliinilised psühholoogid), kui Naiskodukaitse ellujäämiskoolitus, mis toimuvad Väike-Õismäel. Toimuvad ka veebikoolitused – Munitsipaalpolitsei Ameti instruktoritelt on võimalik õppida pere kriisiplaani koostamist ning Naiskodukaitse veebikoolitused keskenduvad targale evakueerumisele.

„Koolitused on hea võimalus oma kriisioskusi värskendada. Soovitame kõigil seda võimalust kasutada, meil on tipptasemel koolitajad ning osalejale on koolitus tasuta,“ sõnas Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel. „Laiemalt on projekti eesmärgiks tõsta meie piirkonna inimeste kriisivalmiduse taset. Kui meist igalühel on laiem oskustebaas, oleme valmis kõiksugu ootamatusteks ning saame abiks olla nii oma perele, sõpradele kui kogukonnale,“ märkis ta.

Ühtekokku toimub veebruarist maikuuni erinevatel teemadel 25 koolitust. Esimesed grupid juba täitunud! Projekti meeskond tänab Haabersti linnaosa valitsust projekti panustamise eest.

Registreerumiseks külasta veebilehte www.kruk.ee/oismae.

🟧🟦 Projekti K-24 tegevusi viib läbi Kriisiuuringute Keskus, projekti tegevuste elluviimist toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital läbi Siseministeeriumi.