Kui palju me oleme pööranud tähelepanu mis tahes ohutusalasele teabele, mida on lennusaatja nimega Ukraina reisijatele viimase 8 aasta jooksul edasi andnud? 

Pärast aastakümneid kestnud rahu Euroopas on mõned unustanud, et ühine piir
Venemaaga (või tolle eelkäijatega) on alati tähendanud, et kriisi puhkemisel ei ole
ruumi kõhklusteks. Pole aega olla “sügavalt mures”, sest sõjaline reageerimine igale sissetungivale rohelisele mehikesele, olgu too eraldusmärkidega või ilma, eeldab jõulist sekkumist ja tõkestamist juba riigipiiril. Seda ruumi pole tegelikult ka praegu, enne hüpoteetilist sõjalist konflikti vaenuliku naabriga.

Ukraina kogemused ning viimastest lähtuvad õppimiskohad jätkavad kangekaelselt
peavalu valmistamist. Mõned õppimiskohad on juba niivõrd palju tähelepanu saanud, et kohati on see muutunud müraks – ja see on ohtlik. Näiteks kaitsekulutuste tõstmine ei tohi muutuda müraks, praegu ei ole ühtegi argumenti, mis õigustaks kaitsekulutuste vähendamist Euroopas või nende säilitamist praegusel rahuajale sobival tasemel.

Juba enne sõja puhkemist oli paljudel riikidel ebapiisav sõjaline kaitse, kuigi majanduslik võimekus oli olemas, et neid lünki täita. See on vaid üks näide peavalu valmistavatest valikutest, mis on nagu ikka otsustajate puhul – valikute ja prioriteetide küsimus.

Si vis pacem, para bellum

Kaitsekulutusi on vaja märkimisväärselt suurendada, sest ennetamine on alati
odavam kui tagajärgedega tegelemine – see on kriisi- ja kriisieelse juhtimise üks
põhitõdesid. Lihtsalt öeldes kehtib põhimõte – kui hästi enne kriisi tegutsete, määrab suures osas ära tegeliku kriisiolukorra kulgemise.

Tõhus valmistumine ka otsuste tasandil aitab vältida potentsiaalselt piinlikke olukordi, kus kriitilisel hetkel peab staap valima, kas saata üks või mõlemad tankid naabrite abistamiseks. Seejuures pole viimane väljamõeldis, vaid iseloomustab piltlikult öeldes rasketehnika olukorda Balti riikides enne Teist maailmasõda.
Kuid peale kaitsekulutuste on veel muudki.

Tänapäeval on üha olulisem, et demokraatlik riik saaks jätkata oma igapäevast toimimist nii palju kui võimalik, ka sõjaajal. Kaasaegne riik ei saa lihtsalt oma kodanike ees uksi sulgeda – riigi sõjaaegse toimimise eeskujulik näide ongi Ukraina.

Kui riik ei suudaks oma kohustusi elanike ees tagada, viiksid selle tagajärjed ka riigikaitse halvatuseni, ja seda ei soovi meist ju keegi. Seega tuleb ka riigi toimimiseks sõjaajal valmistuda, seegi on osa riigikaitsest. Toimiv riigiaparaat tähendab näiteks pensionide ja palkade väljamaksmist, tervishoiusüsteemi toimepidevust – kui nimetada mõned katsumused, millega on Ukrainas olukorda arvestades hästi toime tuldud.

See aga tugevdab usaldust ja aitab ühiskonda uues reaalsuses ümber korraldada. Riigil on oma kodanike ees kohustused, ka sõjaajal peaks toimima kodanike ja riigi vaheline partnerlus, mis põhineb usul, et kedagi ei jäeta maha (seda küll vaid demokraatlikus ühiskonnas).

See ei asenda siiski vajadust mobiliseerimise ja teiste hädavajalike sõjaaja protseduuride järele. Pigem täiendavad need teineteist, tuues rahva oma kaitsjate
taha, ning hoiab moraali kõrgel – see on võidu saavutamiseks aga hädavajalik.

Samuti tasub meeles pidada, et konflikti ei saa võita, kui piltlikult öeldes on üks käsi vabatahtlikult selja taha seotud.

Vapper uus Euroopa

Venemaa teine sissetung Ukrainasse on toonud esile riigikaitses teisegi kriitilise uue
mõõtme. Väärteabe levitamine, teatud sotsiaalsete gruppide ässitamine riigi
institutsioonide ja välispoliitika, aga ka liikmesriikide vastu, eriti liitlaste vaheliste
erimeelsuste õhutamine – nendes küsimustes peaks igasuguse manipulatsiooni
suhtes valitsema nulltolerants.

Venemaa kasutab ka uudseid võtteid, näiteks sotsiaalmeedia kasutamist oma huvide
edendamiseks. Kremlile omaselt vaenulikult, globaalselt ja süstemaatiliselt ning
halastamatult, et külvata hirmu, tekitada hävingut ja segadust ning sellekski, et aidata sõjaudul levida.

Ukraina kogemus näitab, et sotsiaalmeedia võib osutuda ka otseselt ohtlikuks – näiteks selle aasta märtsikuus tabas raketilöök Kiievis asunud Retroville kaubanduskeskust, mille juures oli eelnevalt tehtud TikToki postitatud video hoone juures asuvatest Ukraina armee sõidukitest.

Ka sotsiaalmeedia on muutunud kaasaegse sõjapidamise lahutamatuks osaks, kus igaüks võib läbi mõtlematu tegevuse vaenlase tulejuhiks saada. On vaja süstemaatilist lähenemisviisi ka uudsete ohtude tuvastamiseks ja maandamiseks.

Lisaks tuleb kainelt hinnata, kas pseudodialoog selle üle, kas agressiivse riigi sõnumeid edastavate teabeallikate või organisatsioonide alaline sulgemine rikub mõningaid Euroopa seadusi, õigusi ja väärtusi olukorras, kus vaenulikud jõud neid väsimatult enda kasuks ära kasutavad. Taolist keeldu on väga vaja – see on nagu ühiskondlik turvavöö lennukis ajal, kui turvavöötuli püsivalt põleb.

Euroopal on kodutööd teha

Euroopa on ise süüdi nii mõneski oma peavalus, kuid seda leevendab vaid tõhus
otsustamine lähtuvalt õppetundidest. Veebruarist kestnud sõda on toonud palju
õppetunde – meie asi on neist nüüd võimalikult palju õppust võtta.

Näiteks Euroopa Liidu tasandil on vaja selgeid suuniseid ja õigusakte, mis kohustaksid kõiki liikmesriike pöörama erilist tähelepanu nii tava- kui ka hübriidohtudele kui ka nende süstemaatilisele maandamisele, sõltumata ühe või teise riigi valitsuse ja terrorismi toetava riigi, näiteks Vene Föderatsiooni, omavahelistest suhetest.

Samuti tasub meeles pidada, et konflikti ei saa võita, kui piltlikult öeldes on üks käsi
vabatahtlikult selja taha seotud. Muidugi välja arvatud juhul, kui see on käsi, mis
kibeleb allkirjastama järjekordset Minski kokkulepet. Ilmselt ei ole keegi meist
huvitatud Russki miri järjeloost, mis on jätkuvalt eksistentsiaalne oht kõigile Ida-
Euroopa riikidele ja kultuuridele.