Tõime ERR-is esile, et olukord on paranenud seoses õigusaktidega, mis seavad uutele hoonetele varjendite ja avalike varjumiskohtade nõudeid. Samas on olemasolev varjumistaristu Eestis endiselt ebapiisav. Probleem ei puuduta ainult Tallinna, vaid ka teisi Eesti linnu ja piirkondi, kus inimeste tegelik varjumisvõimalus võib sõltuda väga palju hoone tüübist, ehitusajast ja kohalikust ruumilisest olukorrast.

Näiteks on Tallinnas piirkondi, kus kõrghoonete tüüpprojektid ei näe ette keldrikorruseid. Sellistes majades ei ole võimalik tavapärasel viisil varjumiskohti rajada või olemasolevaid keldriruume selleks kohandada. See tähendab, et osa elanikkonnast jääb juba hoonetüübi tõttu olukorda, kus kriisiolukorras ei ole läheduses realistlikku varjumislahendust.

Tallinna algatus moodulvarjumiskohtade rajamiseks on oluline ja vajalik samm. Samas ei saa üksikud pilootlahendused asendada süsteemset ja laiemat varjumistaristu arendamist. Avalikke varjumiskohti on vaja oluliselt rohkem ning nende rajamine ei peaks jääma ainult pealinna küsimuseks. Sarnaseid lahendusi vajavad ka teised Eesti linnad ja tihedama asustusega piirkonnad.

Kriisiuuringute Keskus alustab Tallinnas projektiga KRAKO (Knowledge and Resilience Alliance of Key Organisers), mille eesmärk on toetada kogukondades inimeste valmisolekut häda- ja kriisiolukordades paremini toime tulla ning aidata kriisivalmiduse teadmisi kohalikul tasandil edasi kanda. Projekt on osa Kriisiuuringute Keskuse 2026. aasta laiemast programmist, mis keskendub kogukondade kriisivalmiduse võimestamisele praktiliste arutelude, õppetegevuste ja kohaliku tasandi koostöö kaudu.

KRAKO ei käsitle kriisivalmidust ainult varude, juhiste või institutsioonide vastutusena, vaid osana laiemast küsimusest, kuidas kogukonnad saavad paremini mõista oma tugevusi, haavatavusi ja koostöövõimalusi. Projekti keskne lähtekoht on, et kriisiolukordades ei piisa üksnes ametlikest plaanidest – oluline on ka see, kas inimestel on teadmised, oskused, kontaktid ja usaldus, millele keerulistes olukordades toetuda.

„Kriisivalmidus algab sageli väga lihtsatest asjadest: kas inimesed teavad, mida esimestel tundidel teha, kas nad tunnevad oma kogukonnas teisi aktiivseid inimesi ja kas neil on oskus rahulikult infot edasi anda. KRAKO aitab tugevdada just seda kohalikku tasandit, kus ametlik valmisolek ja inimeste igapäevane tegutsemisvõime omavahel kokku saavad,“ ütles Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

See ei ole tavaline halduslik ümberkorraldus, vaid otsus, millel on otsene mõju elanikkonnakaitsele ja riigi kriisijuhtimisvõimele. Kui sellist sammu käsitletakse puhtalt kinnisvarakorraldusliku küsimusena, mitte julgeolekuliste kaalutluste alusel, on prioriteedid paigast ära. Siseministeerium juhib politsei, pääste ja kriisireageerimise süsteemi. Elanikkonnakaitse ei tähenda üksnes juhiseid ja teavitust, vaid ka seda, et riigi kõige olulisemate valdkonda juhtimine suudab hädaolukorras ka kriisi ajal füüsiliselt toimida. Ministeeriumi kui olulise sisejulgeoleku kriisijuhi asukoht peab tagama katkematu ligipääsu, evakuatsioonivõimaluse ja operatiivse reageerimise.

Valitud piirkond, Kopli poolsaar on piiratud ligipääsuga ala. Ummikud piirkonnas ei vähene, vaid lisanduvate arendustega kasvavad jõudsalt. Poolsaarelt väljumiseks ja sinna sisenemiseks on üksikud ühendusteed, mille läbilaskevõime on juba praegu pingestatud. Välja saab autotranspordiga vaid Sõle ja Kalaranna tänavatest. Isegi väiksem liiklusõnnetus ühel peamistest ühendustest võib seisata liikumise ning takistada pääste- ja politseiüksuste kiiret saabumist või lahkumist. Kui tavapärane avarii tipptunnil halvab liikluse, siis kriisiolukorras – näiteks ulatusliku evakuatsiooni või samaaegsete sündmuste korral – on mõju märksa suurem.

Elanikkonnakaitse juhtimine ei saa toetuda taristule, mille toimimine sõltub üksikutest kergesti blokeeritavatest sõlmedest. Seda enam, et on teada, et piirkonda tuleb uusi arendusi ja liikluskoormus on veelgi kasvamas. Ärgem unustage, et Kopli poolsaarel asub ka Miinisadam, millel on strateegiline tähendus. Sõjalise taristu lähedus kui strateegiline sihtmärk suurendab piirkonna haavatavust kriisistsenaariumides. Riigikaitse põhimõte on hajutada kriitilised funktsioonid, mitte koondada neid piirkonda, mille strateegiline tähendus muudab selle kõrgendatud riskiga tsooniks. 

Valitsuse kriisitunnetuse ja elanikkonnakaitses tõsiseltvõetava eeskuju näitamise puudujääki ilmestab seegi, et Siseministeerium sulges alles 2024. aastal Kopli päästekomando, mis oleks kriisiolukorras suutnud kohapeal esimesena reageerida. Väljaspool pealinna on aga uueks normiks seatud sisejulgeoleku ühishoonete rajamine, kus politsei ja pääste, ehk veel mõni teinegi teenus, on ühes majas. See on klassikaline munade ühte korvi ladumine, et säästa kinnivarakuludelt, ent kriisiolukorras maksab see valusalt kätte. 

Saates tõime esile, et Eesti Varude Keskus on põhimõtteliselt eiranud Vabariigi Valitsuse ülesannet. Selle asemel on kujunenud praktika, kus ülesandeid eiratakse, vastutus hajub ning tulemuseks on lahendus, mille järgi nähakse varu ette 10% elanikkonnale 30 päevaks. Seda ei saa ka Riigikontrollil hiljutise auditi kohaselt pidada sisuliselt piisavaks lahenduseks.

Eriti problemaatiline on see, et sellise isealagtusliku valiku põhjendus ei ole olnud veenev. Nagu on osutatud ka avalikus arutelus ja Riigikontrolli auditile viidates, puudub selge seletus, miks asendati kogu elanikkonda hõlmav 14 päeva eesmärk lahendusega, mis katab vaid kogu elanikkonna toiduvaru 3 päevaks. Tekib põhimõtteline küsimus: kelle vajadusest lähtuti ja mille alusel otsustati, et just niisugune maht on piisav. 

Tõime saates sellegi esile, et kriisivalmidus ei saa põhineda vaikival eeldusel, et inimesed lahendavad puudujäägid ise. Keskmine Eesti inimene elab sageli korteris, kus ulatusliku toiduvaru hoidmine ei ole praktiline ega võimalik. Seetõttu ei saa lükata põhiraskust üksikisiku kanda olukorras, kus riigi ülesanne on jäänud täitmata.

Kutsume saadet lähemalt vaatama, sest just pikemas arutelus joonistub välja selle teema tegelik raskus. Küsimus ei ole üksnes varudes, vaid riigi võimes täita enda seatud eesmärke ka siis, kui olukord muutub päriselt tõsiseks.

Kuna kriisides hakkamasaamise võimekus on Eestis kahetsusväärselt madal saa ettevõtte kriisikindlust vaadata lahus inimestest, kes selles ettevõttes töötavad. Kui kriis tabab inimest ennast, tegeleb ta esmalt oma pere turvalisuse ja baasvajadustega. Just sealt tekivad ettevõtte jaoks tööjõuriskid, teadmatus ressursside kättesaadavuse osas ning surve organisatsiooni toimepidevusele. Meie soovitus ettevõtjatele – ettevõtet tuleb vaadata väikese kogukonnana. Kui selle kogukonna liikmed ehk töötajad ei ole kriisiks valmistunud, ei saa ka ettevõte loota, et ta suudab rasketes oludes paindlikult tegutseda. Seetõttu peaksid tööandjad senisest palju rohkem panustama oma töötajate individuaalse kriisivalmiduse tõstmisse — läbi koolituste, praktiliste juhiste ja soovituste, mis aitavad inimestel kriisiolukorras ise paremini toime tulla. Selline kogukondlik kriisivalmidus erasektoris on Eestis alles uus mõtteviis, kuid meie hinnangul üha vajalikum.

Saates kõlas ka laiem tähelepanek, et erasektori roll kriisivalmiduse kasvatamisel muutub paratamatult suuremaks. Põhjus on lihtne: riigil ei ole täna selle valdkonnaga süsteemselt tegelemiseks piisavalt suutlikkust, vahendeid ega ka selget valmisolekut. See tähendab, et ettevõtted ei saa jääda ootama, kuni lahendused tulevad väljastpoolt, vaid peavad üha enam ise kujundama oma organisatsioonis sellist valmisolekut, mis toetab nii töötajaid kui ka ettevõtte toimepidevust tervikuna. Erki Mägi rõhutas saates omalt poolt, et kriisiks valmistumine algab riskide teadvustamisest. Tema sõnul peaksid ettevõtted esmalt keskenduma käegakatsutavatele ja enda tegevusvaldkonnale iseloomulikele ohtudele, nagu küberrünnakud, töötajate puudumine, tarnehäired või elektrikatkestused. Need ettevõtted, kes on võimalikud kriisid ja oma tegutsemisviisid varem läbi mõelnud, on teistega võrreldes selges eelises.

Saates käsitleti ka kriisidega kohanemist, riskide kindlustamist ning toodi näiteid Ukraina sõjakriisist. Arutelu üks olulisemaid järeldusi oli, et kriisivalmidus ei ole enam kõrvalteema ega formaalne kohustus, vaid otsene osa organisatsiooni võimest keerulistes oludes edasi toimida. Kutsume saadet lähemalt kuulama, sest arutelu näitab hästi, miks ettevõtte vastupidavus algab inimeste valmisolekust ning miks kogukondlik kriisivalmidus erasektoris ei ole enam tulevikuteema, vaid tänane vajadus. 

🟠 Arutelu kriiside teemal saab järgi kuulata siin. 

Oleme varasemalt välja toonud, et Eesti Varude Keskus ei täida valitsuse poolt seatud eesmärki: loomata on kogu elanikkonda kattev 14 päeva riiklik toiduvaru ning tegelikkuses ulatub olemasolev varu vaid ligikaudu kolme päevani. Toome esile, et kuigi riik on asunud varustama kauplusi ja tanklaid generaatoritega ning tegelema toidutootjate toimepidevuse parandamisega, on Riigikontrolli audit toonud esile tõsiseid puudujääke ning seletamatu isetegevuse Varude Keskuse tegevuses.

Rõhutame, et oluline on, et igal inimesel oleks vastavalt oma võimalustele kodus vähemalt nädalane, soovitavalt aga kahenädalane toiduvaru. Samas on mõeldamatu, et kriisivarude kogumise vastutus lasub üksnes tavainimese õlul. Kui vaatame keskmist Eesti inimest, siis elab ta korteris, kus ruum on paratamatult piiratud. See seab selged piirangud sellele, kui palju ja millist tüüpi kriisivarusid on võimalik kodus hoida. Seetõttu ei ole realistlik eeldada, et keskmine Eesti elanik – eriti elukalliduse kasvu tingimustes – hakkaks oma korterisse varuma kuude pikkust toidu- ja joogivaru.

Ukraina ei ela hüpoteetilises kriisis. Seal on Venemaa sihipäraselt ja süsteemselt rünnanud soojuselektrijaamu, katlamaju, alajaamu ja pumbajaamu, elutähtsa teenuse osutamiseks kriitiliselt vajalikke taristuobjekte. Eesmärk pole üksikute katkestuste tekitamine, vaid süstemaatiline linnade elamiskõlbmatuks muutmine: külm, pimedus ja seisev taristu.²  Sellises olukorras ei ole kriis enam küsimus sellest, kas majas on elekter tsirkulatsioonipumba jaoks, vaid sellest, kas soojust on üldse võimalik toota ja võrku anda.

Siin tekib paratamatu küsimus: kui lahendus oleks tõesti nii lihtne ja maksaks paarsada eurot, miks ei ole Ukraina tsiviilelanikkonna külmaperioodi muresid selle pealt  lahendanud? Vastus on ebamugav, kuid aus. See lahendus töötab ainult ühe väga konkreetse eelduse korral – soojusjaam peab alles olema ja suutma soojust toota. Ukraina kogemus näitab, et kriisis ei saa sellele eeldusele kindlalt loota.

Kui lahendus oleks vaid 300 eurot, poleks Ukrainas külmaga probleemi

Sageli vastatakse muredele, et tootmisjaamadel on black start’i võimekus ja õhutõrje kaitseb taristut. Kuid ka siin tuleb vaadata tegelikkust. Ukraina õhutõrje on tugev ja tõhus, ent ka seal ei suudeta kõiki rünnakuid tõrjuda, energeetika infrastrukuuriga töökindlusega on pidev jama. Lisaks on õhutõrje esmane ülesanne kaitsta sõjalisi üksusi ja kriitilisi sõjalisi objekte. Energiatootmine jääb meie geopoliitilises reaalsuses paratamatult haavatavaks.

Soojuse tuppa toomine ei ole valdkonna inimestele raketiteadus, ent suured elutähtsate teenuste osutajad (ETOd) võiks aduda, et sõjalises kriisis on nad olulised sihtmärgid, mis nii-öelda ära lastakse. Ka see pole raketiteadus, vaid meetod, millega saab võimalikult palju, võimalikult odavalt tagalas kahjusid tekitada. Just seetõttu ei saa kriisivalmidus piirduda stsenaariumiga, kus elekter on ajutiselt maas, aga kõik muu toimib.

Tuleb küsida ka eluliselt olulisi, raskemaid, küsimata jäänud küsimusi. Mis saab siis, kui soojuselektrijaama enam ei ole? Kui katlamaja on füüsiliselt hävitatud, mitte lihtsalt rivist väljas?

Kui võrku ei ole võimalik taastada päevade või nädalate jooksul? Peab aduma, et suurim kaugküttevõrgu vaenlane on hoopiski lõhkeainet täis lendav objekt, mitte nunnu elektrikatkestus, mis paneb vee tsirkulatsiooni seisma. Sellises olukorras ei aita pistik keldris ega väike generaator. Need võivad anda aega, kuid nad ei asenda tootmist. Tõepoolest kasutatakse ka Ukrainas generaatoreid, akulahendusi ja ajutisi süsteeme laialdaselt. Kuid neid kasutatakse teadlikult piiratud tööriistadena, mitte lubadusena, et probleem on lahendatud kõigis võimalikes stsenaariumides.

Evakueerimine on üks reaalsetest stsenaariumidest

Siin on oluline ka üks teine nüanss, millest pigem harva räägitakse. Kriisivalmidus ei tähenda ainult tehnilisi lahendusi, vaid ka valmisolekut kõige raskemateks otsusteks, sealhulgas evakuatsiooniks. Aus kriisiplaneerimine peab arvestama võimalusega, et elutähtis teenus katkeb pikaks ajaks. Sõnum „ärge muretsege, pistik keldris ja kõik on korras“ loob vale turvatunde.

Rääkida, et paneelmajades ei saa soojaga midagi juhtuda kui võtta kasutusele 300-500€ lahendus, töötab vähemalt osaliselt vastu Päästeameti ja munitsipaalpolitsei püüdlustele, mille eesmärk on panna inimesi arvestama katkestustega, valmistuma ja mõtlema ka väga ebamugavatele stsenaariumidele. Kriisiks valmistumine ei saa põhida inimeste rahustamisel iga hinna eest, vaid sellega peab kaasas käima aus selgitamine, mis võib juhtuda A, B ja C stsenaariumis ja mida tuleb siis teha. Ka siis, kui ETOd on sihtmärgid esimestest päevadest alates ja ei saa seetõttu teenust pikemat aega osutada.

Tõepoolest – paarsada eurot võib parandada valmisolekut ja anda lisaaega lihtsama elektrikatkestuse puhul. Varutoitepistiku ja generaatori lahendus on lihtsamas kriisis hästi kasutatav tööriist. Paraku ei ole sellest abi siis, kui soojusjaama enam lihtsalt ei ole. Just selle kohta tuleks aga küsida ning mõelda – milline on plaan sellisel puhul, mitte jääda uskuma imelihtsaid võlulahendusi.

🟠 Arvamuslugu (Hannes Nagel) on algselt ilmunud 16. detsembril Delfi portaalis. Foto: Lasnamäe paneelelamud (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Allikad:

¹ Raig, T. & Reivart, A. 2025. INTERVJUU | Utilitase kaugküttejuht: Lasnamäe külmumise jutt on jama. Soojakriisi lahendamiseks piisab fööni jagu elektrist. Ärileht, 16.12.2025. 

² Harding, L. 2025. ‘They decided to kill us with cold’: Ukrainians struggle against Russian assault on power network. The Guardian, 22.11.2025.