See ei ole tavaline halduslik ümberkorraldus, vaid otsus, millel on otsene mõju elanikkonnakaitsele ja riigi kriisijuhtimisvõimele. Kui sellist sammu käsitletakse puhtalt kinnisvarakorraldusliku küsimusena, mitte julgeolekuliste kaalutluste alusel, on prioriteedid paigast ära. Siseministeerium juhib politsei, pääste ja kriisireageerimise süsteemi. Elanikkonnakaitse ei tähenda üksnes juhiseid ja teavitust, vaid ka seda, et riigi kõige olulisemate valdkonda juhtimine suudab hädaolukorras ka kriisi ajal füüsiliselt toimida. Ministeeriumi kui olulise sisejulgeoleku kriisijuhi asukoht peab tagama katkematu ligipääsu, evakuatsioonivõimaluse ja operatiivse reageerimise.

Valitud piirkond, Kopli poolsaar on piiratud ligipääsuga ala. Ummikud piirkonnas ei vähene, vaid lisanduvate arendustega kasvavad jõudsalt. Poolsaarelt väljumiseks ja sinna sisenemiseks on üksikud ühendusteed, mille läbilaskevõime on juba praegu pingestatud. Välja saab autotranspordiga vaid Sõle ja Kalaranna tänavatest. Isegi väiksem liiklusõnnetus ühel peamistest ühendustest võib seisata liikumise ning takistada pääste- ja politseiüksuste kiiret saabumist või lahkumist. Kui tavapärane avarii tipptunnil halvab liikluse, siis kriisiolukorras – näiteks ulatusliku evakuatsiooni või samaaegsete sündmuste korral – on mõju märksa suurem.

Elanikkonnakaitse juhtimine ei saa toetuda taristule, mille toimimine sõltub üksikutest kergesti blokeeritavatest sõlmedest. Seda enam, et on teada, et piirkonda tuleb uusi arendusi ja liikluskoormus on veelgi kasvamas. Ärgem unustage, et Kopli poolsaarel asub ka Miinisadam, millel on strateegiline tähendus. Sõjalise taristu lähedus kui strateegiline sihtmärk suurendab piirkonna haavatavust kriisistsenaariumides. Riigikaitse põhimõte on hajutada kriitilised funktsioonid, mitte koondada neid piirkonda, mille strateegiline tähendus muudab selle kõrgendatud riskiga tsooniks. 

Valitsuse kriisitunnetuse ja elanikkonnakaitses tõsiseltvõetava eeskuju näitamise puudujääki ilmestab seegi, et Siseministeerium sulges alles 2024. aastal Kopli päästekomando, mis oleks kriisiolukorras suutnud kohapeal esimesena reageerida. Väljaspool pealinna on aga uueks normiks seatud sisejulgeoleku ühishoonete rajamine, kus politsei ja pääste, ehk veel mõni teinegi teenus, on ühes majas. See on klassikaline munade ühte korvi ladumine, et säästa kinnivarakuludelt, ent kriisiolukorras maksab see valusalt kätte. 

Saates tõime esile, et Eesti Varude Keskus on põhimõtteliselt eiranud Vabariigi Valitsuse ülesannet. Selle asemel on kujunenud praktika, kus ülesandeid eiratakse, vastutus hajub ning tulemuseks on lahendus, mille järgi nähakse varu ette 10% elanikkonnale 30 päevaks. Seda ei saa ka Riigikontrollil hiljutise auditi kohaselt pidada sisuliselt piisavaks lahenduseks.

Eriti problemaatiline on see, et sellise isealagtusliku valiku põhjendus ei ole olnud veenev. Nagu on osutatud ka avalikus arutelus ja Riigikontrolli auditile viidates, puudub selge seletus, miks asendati kogu elanikkonda hõlmav 14 päeva eesmärk lahendusega, mis katab vaid kogu elanikkonna toiduvaru 3 päevaks. Tekib põhimõtteline küsimus: kelle vajadusest lähtuti ja mille alusel otsustati, et just niisugune maht on piisav. 

Tõime saates sellegi esile, et kriisivalmidus ei saa põhineda vaikival eeldusel, et inimesed lahendavad puudujäägid ise. Keskmine Eesti inimene elab sageli korteris, kus ulatusliku toiduvaru hoidmine ei ole praktiline ega võimalik. Seetõttu ei saa lükata põhiraskust üksikisiku kanda olukorras, kus riigi ülesanne on jäänud täitmata.

Kutsume saadet lähemalt vaatama, sest just pikemas arutelus joonistub välja selle teema tegelik raskus. Küsimus ei ole üksnes varudes, vaid riigi võimes täita enda seatud eesmärke ka siis, kui olukord muutub päriselt tõsiseks.

Kuna kriisides hakkamasaamise võimekus on Eestis kahetsusväärselt madal saa ettevõtte kriisikindlust vaadata lahus inimestest, kes selles ettevõttes töötavad. Kui kriis tabab inimest ennast, tegeleb ta esmalt oma pere turvalisuse ja baasvajadustega. Just sealt tekivad ettevõtte jaoks tööjõuriskid, teadmatus ressursside kättesaadavuse osas ning surve organisatsiooni toimepidevusele. Meie soovitus ettevõtjatele – ettevõtet tuleb vaadata väikese kogukonnana. Kui selle kogukonna liikmed ehk töötajad ei ole kriisiks valmistunud, ei saa ka ettevõte loota, et ta suudab rasketes oludes paindlikult tegutseda. Seetõttu peaksid tööandjad senisest palju rohkem panustama oma töötajate individuaalse kriisivalmiduse tõstmisse — läbi koolituste, praktiliste juhiste ja soovituste, mis aitavad inimestel kriisiolukorras ise paremini toime tulla. Selline kogukondlik kriisivalmidus erasektoris on Eestis alles uus mõtteviis, kuid meie hinnangul üha vajalikum.

Saates kõlas ka laiem tähelepanek, et erasektori roll kriisivalmiduse kasvatamisel muutub paratamatult suuremaks. Põhjus on lihtne: riigil ei ole täna selle valdkonnaga süsteemselt tegelemiseks piisavalt suutlikkust, vahendeid ega ka selget valmisolekut. See tähendab, et ettevõtted ei saa jääda ootama, kuni lahendused tulevad väljastpoolt, vaid peavad üha enam ise kujundama oma organisatsioonis sellist valmisolekut, mis toetab nii töötajaid kui ka ettevõtte toimepidevust tervikuna. Erki Mägi rõhutas saates omalt poolt, et kriisiks valmistumine algab riskide teadvustamisest. Tema sõnul peaksid ettevõtted esmalt keskenduma käegakatsutavatele ja enda tegevusvaldkonnale iseloomulikele ohtudele, nagu küberrünnakud, töötajate puudumine, tarnehäired või elektrikatkestused. Need ettevõtted, kes on võimalikud kriisid ja oma tegutsemisviisid varem läbi mõelnud, on teistega võrreldes selges eelises.

Saates käsitleti ka kriisidega kohanemist, riskide kindlustamist ning toodi näiteid Ukraina sõjakriisist. Arutelu üks olulisemaid järeldusi oli, et kriisivalmidus ei ole enam kõrvalteema ega formaalne kohustus, vaid otsene osa organisatsiooni võimest keerulistes oludes edasi toimida. Kutsume saadet lähemalt kuulama, sest arutelu näitab hästi, miks ettevõtte vastupidavus algab inimeste valmisolekust ning miks kogukondlik kriisivalmidus erasektoris ei ole enam tulevikuteema, vaid tänane vajadus. 

🟠 Arutelu kriiside teemal saab järgi kuulata siin. 

Oleme varasemalt välja toonud, et Eesti Varude Keskus ei täida valitsuse poolt seatud eesmärki: loomata on kogu elanikkonda kattev 14 päeva riiklik toiduvaru ning tegelikkuses ulatub olemasolev varu vaid ligikaudu kolme päevani. Toome esile, et kuigi riik on asunud varustama kauplusi ja tanklaid generaatoritega ning tegelema toidutootjate toimepidevuse parandamisega, on Riigikontrolli audit toonud esile tõsiseid puudujääke ning seletamatu isetegevuse Varude Keskuse tegevuses.

Rõhutame, et oluline on, et igal inimesel oleks vastavalt oma võimalustele kodus vähemalt nädalane, soovitavalt aga kahenädalane toiduvaru. Samas on mõeldamatu, et kriisivarude kogumise vastutus lasub üksnes tavainimese õlul. Kui vaatame keskmist Eesti inimest, siis elab ta korteris, kus ruum on paratamatult piiratud. See seab selged piirangud sellele, kui palju ja millist tüüpi kriisivarusid on võimalik kodus hoida. Seetõttu ei ole realistlik eeldada, et keskmine Eesti elanik – eriti elukalliduse kasvu tingimustes – hakkaks oma korterisse varuma kuude pikkust toidu- ja joogivaru.

Ukraina ei ela hüpoteetilises kriisis. Seal on Venemaa sihipäraselt ja süsteemselt rünnanud soojuselektrijaamu, katlamaju, alajaamu ja pumbajaamu, elutähtsa teenuse osutamiseks kriitiliselt vajalikke taristuobjekte. Eesmärk pole üksikute katkestuste tekitamine, vaid süstemaatiline linnade elamiskõlbmatuks muutmine: külm, pimedus ja seisev taristu.²  Sellises olukorras ei ole kriis enam küsimus sellest, kas majas on elekter tsirkulatsioonipumba jaoks, vaid sellest, kas soojust on üldse võimalik toota ja võrku anda.

Siin tekib paratamatu küsimus: kui lahendus oleks tõesti nii lihtne ja maksaks paarsada eurot, miks ei ole Ukraina tsiviilelanikkonna külmaperioodi muresid selle pealt  lahendanud? Vastus on ebamugav, kuid aus. See lahendus töötab ainult ühe väga konkreetse eelduse korral – soojusjaam peab alles olema ja suutma soojust toota. Ukraina kogemus näitab, et kriisis ei saa sellele eeldusele kindlalt loota.

Kui lahendus oleks vaid 300 eurot, poleks Ukrainas külmaga probleemi

Sageli vastatakse muredele, et tootmisjaamadel on black start’i võimekus ja õhutõrje kaitseb taristut. Kuid ka siin tuleb vaadata tegelikkust. Ukraina õhutõrje on tugev ja tõhus, ent ka seal ei suudeta kõiki rünnakuid tõrjuda, energeetika infrastrukuuriga töökindlusega on pidev jama. Lisaks on õhutõrje esmane ülesanne kaitsta sõjalisi üksusi ja kriitilisi sõjalisi objekte. Energiatootmine jääb meie geopoliitilises reaalsuses paratamatult haavatavaks.

Soojuse tuppa toomine ei ole valdkonna inimestele raketiteadus, ent suured elutähtsate teenuste osutajad (ETOd) võiks aduda, et sõjalises kriisis on nad olulised sihtmärgid, mis nii-öelda ära lastakse. Ka see pole raketiteadus, vaid meetod, millega saab võimalikult palju, võimalikult odavalt tagalas kahjusid tekitada. Just seetõttu ei saa kriisivalmidus piirduda stsenaariumiga, kus elekter on ajutiselt maas, aga kõik muu toimib.

Tuleb küsida ka eluliselt olulisi, raskemaid, küsimata jäänud küsimusi. Mis saab siis, kui soojuselektrijaama enam ei ole? Kui katlamaja on füüsiliselt hävitatud, mitte lihtsalt rivist väljas?

Kui võrku ei ole võimalik taastada päevade või nädalate jooksul? Peab aduma, et suurim kaugküttevõrgu vaenlane on hoopiski lõhkeainet täis lendav objekt, mitte nunnu elektrikatkestus, mis paneb vee tsirkulatsiooni seisma. Sellises olukorras ei aita pistik keldris ega väike generaator. Need võivad anda aega, kuid nad ei asenda tootmist. Tõepoolest kasutatakse ka Ukrainas generaatoreid, akulahendusi ja ajutisi süsteeme laialdaselt. Kuid neid kasutatakse teadlikult piiratud tööriistadena, mitte lubadusena, et probleem on lahendatud kõigis võimalikes stsenaariumides.

Evakueerimine on üks reaalsetest stsenaariumidest

Siin on oluline ka üks teine nüanss, millest pigem harva räägitakse. Kriisivalmidus ei tähenda ainult tehnilisi lahendusi, vaid ka valmisolekut kõige raskemateks otsusteks, sealhulgas evakuatsiooniks. Aus kriisiplaneerimine peab arvestama võimalusega, et elutähtis teenus katkeb pikaks ajaks. Sõnum „ärge muretsege, pistik keldris ja kõik on korras“ loob vale turvatunde.

Rääkida, et paneelmajades ei saa soojaga midagi juhtuda kui võtta kasutusele 300-500€ lahendus, töötab vähemalt osaliselt vastu Päästeameti ja munitsipaalpolitsei püüdlustele, mille eesmärk on panna inimesi arvestama katkestustega, valmistuma ja mõtlema ka väga ebamugavatele stsenaariumidele. Kriisiks valmistumine ei saa põhida inimeste rahustamisel iga hinna eest, vaid sellega peab kaasas käima aus selgitamine, mis võib juhtuda A, B ja C stsenaariumis ja mida tuleb siis teha. Ka siis, kui ETOd on sihtmärgid esimestest päevadest alates ja ei saa seetõttu teenust pikemat aega osutada.

Tõepoolest – paarsada eurot võib parandada valmisolekut ja anda lisaaega lihtsama elektrikatkestuse puhul. Varutoitepistiku ja generaatori lahendus on lihtsamas kriisis hästi kasutatav tööriist. Paraku ei ole sellest abi siis, kui soojusjaama enam lihtsalt ei ole. Just selle kohta tuleks aga küsida ning mõelda – milline on plaan sellisel puhul, mitte jääda uskuma imelihtsaid võlulahendusi.

🟠 Arvamuslugu (Hannes Nagel) on algselt ilmunud 16. detsembril Delfi portaalis. Foto: Lasnamäe paneelelamud (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Allikad:

¹ Raig, T. & Reivart, A. 2025. INTERVJUU | Utilitase kaugküttejuht: Lasnamäe külmumise jutt on jama. Soojakriisi lahendamiseks piisab fööni jagu elektrist. Ärileht, 16.12.2025. 

² Harding, L. 2025. ‘They decided to kill us with cold’: Ukrainians struggle against Russian assault on power network. The Guardian, 22.11.2025.

Uus eriala pakub tööriistu nende põimumiste mõistmiseks, ennetamiseks ja strateegiliseks juhtimiseks — oskusi, mille järele kasvab vajadus kogu Põhja-Euroopa julgeolekuruumis.

Kuidas jõudsid Tampere Ülikooli SAFER-programmi õppima?

Olin veel bakalaureuse viimasel aastal, kui oli aeg vaadata veidi tulevikku ja samal ajal enda sisse, et millega ma siis pärast Tartu ülikooli lõpetamist sooviks edasi tegeleda. Otsisin magistriprogramme nii Eestist kui välismaalt ning silma jäi Tampere ülikooli SAFER-i ehk Security Management and Politics eriala. Valikus oli haldusteaduste Security Governance’i suund ja sotsiaalteaduste rahvusvahelise julgeoleku suund. Panin eelistuseks viimase ning osutusin tihedas konkurentsis ka valituks. Soome kolisin juba selle aasta augusti keskpaigas ning õpingutega olen senimaani rahul.

Millised teemad või õppeained on seni kõige rohkem mõjutanud sinu arusaama kriisihaldamist ja vastupanuvõimest?

Kriisihaldamisele ja vastupanuvõimele keskendub meie õppekavas samanimeline õppeaine, kuid laiemalt käib see läbi kõikides ainetes. Loengutes ja seminarides omandame küll uusi „tööriistu“ erinevate kriiside mõistmiseks, ent neid rakendada nn polükriiside ajas, kus näiteks samal ajal tuleb tegeleda vananeva rahvastiku, kõrge inflatsiooni ja sõjaliste ohtudega, ei ole sugugi lihtne. Iga kriisi lahendamine vajab selle defineerimist, juhtimist ja huvigruppide kaasamist. Kõige olulisem on, kuidas toimuvat raamistada kriisiks ning veel enam, kes seda teeb. President Donald Trumpi püüdlused saata rahvuskaardi vägesid ennekõike demokraatide juhitud linnadesse väidetava kõrge kuritegevusega võitlema on minu arvates selge näide ebaõnnestunud raamistamisest. Faktidel mittepõhinev kriisi defineerimine ainult lisab kompleksust kriiside ja nende juhtimise asjakohasele hindamisele.

Mis on Sind üllatanud või pannud veidi teisiti mõtlema kriisihaldamisest?

Tihti arvatakse, et kriisihaldamine puudutab vaid seda osa, kuidas juht kriisi toimumise ajal reageerib ja kuidas organisatsioon langetatud otsuseid ellu viib. Tegelikkuses peitub väga suur osa kriisihaldamist just ennetamises ja vastupidavuse tõstmises. Esimene prioriteet organisatsioonidel peaks olema vältida kriiside teket. Selgitama välja võimalikud riskid organisatsiooni tööle, töötama välja plaanid nende maandamiseks ning harjutama nende plaanide pinnalt. Kriise ei ole aga alati võimalik ära hoida, mistõttu on kriisihaldajate ülesanne mõelda ka, kuidas muuta asutuse tööprotsesse võimalikult vastupidavaks ja samas paindlikuks erinevate kriisidega toime tulekuks.

Kui mõtled tulevikule – millises rollis või valdkonnas näed end kriisihaldamise eriala rakendamas?

Usun, et nii professionaalses kui isiklikus aspektis tuleb kasuks end igasugustes rollides ja valdkondades proovile panna. Tänuväärselt olen tudengina saanud kätt proovida juba kõigis kolmes sektoris ning igas ühes on ka võimalike kriiside olemus erinev. Enim on mind tõmmanud just avaliku sektori kogemus, kus mõju ja vastutus on suurimad. Nähes, millist eksistentsiaalset ohtu kujutab Eesti idanaaber, on ka endal suur tahe aidata vältida sõjalise kriisi puhkemist. Seetõttu loodetavasti näebki mind tulevikus välis- ja kaitsepoliitikaga tegelevates rollides.

Küsimustele vastas Tampere Ülikooli SAFER-eriala tudeng Hendrik Priisaar. 

Raamatukogud ei nõua piletit, ei kehtesta klassipiire ja on avatud kõigile, kes soovivad õppida, suhelda või lihtsalt olla turvalises ühises ruumis. Seal, kus kaob sund tarbida, tekib ruum mõtlemiseks ja märkamiseks. See on demokraatia sügav sisu: ligipääs infole ja kogukonnatunne, mis sünnib üheskoos olemisest ja aru saamisest, et ka teised inimesed on tegelikult üsna normaalsed. Vastandina sotsiaalmeedia algoritmilistele kaja­kambritele suudab raamatukogu murda silo­torne ja tuua kokku inimesed, kelle vaated ja kogemused on erinevad, kuid kes jagavad sama füüsilist ruumi ja arutelupinda.

Raamatukogu on vabaduse asutus – see kaitseb mõttevabadust, tagab võrdse juurdepääsu teabele ja õpetab kriitilisi oskusi, sealhulgas seda, kuidas leida usaldusväärset infot. Need on demokraatia tööriistad, mille puudumine avab ukse manipulatsioonile ja desinformatsioonile. Tasuta üleriigiline kättesaadavus ei ole pelgalt mugavus, vaid strateegiline ressurss. Ka kriiside ajal – seda nägime Eestis, kui Ukraina sõjapõgenikud kasutasid raamatukogusid keeleõppeks, kultuuriga tutvumiseks ja uute tööoskuste omandamiseks – kõik selleks, et sulanduda ühiskonda ja leida oma koht meie majanduses ja kogukondades.

Raamatukogud püsivad aga vaid raamatukogude töötajatel. Viimasel ajal olen märganud raamatukogudes aina agaramat iseteenindustehnoloogia kasutuselevõttu – teavikuid saab vähemalt osades raamatukogudes mugavalt masina abil laenutada ja tagastada. See on raamatukogudele ühelt poolt suur võimalus – see vabastab raamatukogudest töötavate spetsialistide aja inimeste nõustamiseks või kogukonnatööks, ent samas tuleb olla valvas.  

Masinate kasutuselevõtt võib tõrjuda raamatukogudest inimliku kontakti, lisaks ei tohi masinate kasutuselevõtt saada argumendiks pädevate töötajate koondamiseks kulude kokkuhoiu eesmärgil. Automaat võib olla mugav laenutamisel ja tagastamisel, kuid ta ei märka hädas inimest, ei soovita lugemisvara, mis avardaks su maailmapilti või aitaks keerulise teema mõistmisel. Kui masinad muutuvad ettekäändeks kärpida raamatukoguhoidjate töökohti, kaotame midagi asendamatut – teadmise, et keegi päriselt kuulab ja oskab sind suunata ning ka inimesed, kes saavad kriisides sind aidata.

Foto: episoodi salvestamine Rahvusraamatukogus (Kriisiuuringute Keskus, 2025).