crisis-management - MTÜ Kriisiuuringute Keskus

Kommenteerisime Aktuaalse Kaamera Nädala saates Eesti toiduvaru seisu

kruk — Sun, 01 Feb 2026 17:59:35 +0000

Kommenteerisime Aktuaalse Kaamera Nädala saates Eesti toiduvaru seisu

1. veebruaril andis Eesti Rahvusringhäälingu Aktuaalse Kaamera Nädala saates intervjuu Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel ning teemaks oli Eesti elanikkonnakaitse riiklikud toiduvarud.

Oleme varasemalt välja toonud, et Eesti Varude Keskus ei täida valitsuse poolt seatud eesmärki: loomata on kogu elanikkonda kattev 14 päeva riiklik toiduvaru ning tegelikkuses ulatub olemasolev varu vaid ligikaudu kolme päevani. Toome esile, et kuigi riik on asunud varustama kauplusi ja tanklaid generaatoritega ning tegelema toidutootjate toimepidevuse parandamisega, on Riigikontrolli audit toonud esile tõsiseid puudujääke ning seletamatu isetegevuse Varude Keskuse tegevuses.

Rõhutame, et oluline on, et igal inimesel oleks vastavalt oma võimalustele kodus vähemalt nädalane, soovitavalt aga kahenädalane toiduvaru. Samas on mõeldamatu, et kriisivarude kogumise vastutus lasub üksnes tavainimese õlul. Kui vaatame keskmist Eesti inimest, siis elab ta korteris, kus ruum on paratamatult piiratud. See seab selged piirangud sellele, kui palju ja millist tüüpi kriisivarusid on võimalik kodus hoida. Seetõttu ei ole realistlik eeldada, et keskmine Eesti elanik – eriti elukalliduse kasvu tingimustes – hakkaks oma korterisse varuma kuude pikkust toidu- ja joogivaru.

🟠 Saadet saada järelevaadata siin alates 24:48 kuni 30:55.

Jaga postitust:

The post Kommenteerisime Aktuaalse Kaamera Nädala saates Eesti toiduvaru seisu first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Riiklik toiduvaru vaid vähestele: kõlab nagu näljamängud

kruk — Wed, 28 Jan 2026 17:07:16 +0000

Riiklik toiduvaru vaid vähestele: kõlab nagu näljamängud

Riigikontroll on auditeerinud riigi toiduvarude seisu: kas varud on olemas ja kuivõrd saab neid kriisis kasutusele võtta. Selgus, et ka 2026. aastal ei ole riigis toiduvaru sel määral, nagu valitsus on eesmärgiks seadnud – kogu elanikkonna ehk umbes 1,3 miljoni inimese 14 päeva toiduvaru. Selle asemel on Eesti Varude Keskuse juhid mõelnud välja oma eesmärgi – toiduvaru väikesele osale ühiskonnast.

Varud on toidujulgeolekust kriitilise tähtsusega osa – see on tervishoiusüsteemi võrdluses nagu kiirabi, mis peab olema kriisis koheselt olemas olema. Riigikontrolli eesmärk oligi kontrollida toiduvarude olemasolu ja nende kiiret kasutusele võetavust. Aruandest selgub nimelt, et endiselt ei ole riigis toiduvaru sel määral, nagu valitsus on eesmärgiks seadnud. Puudub kogu elanikkonna 14 päeva toiduvaru, mille loomise on valitsus EVKle ülesandeks teinud.

EVK on omaalgatuslikult täitnud hoopis eesmärki, mille kohaselt ca 130 000 inimest – ehk vähesed, vaid 10% elanikkonnast on toiduvaruga kaetud 30 päeva. Riigikontroll kahtleb ka, kas seegi varu on reaalsusega kooskõlas: on selgelt välja öelnud, et „seatud sihttase ei arvesta ühegi konkreetse hädaolukorra või riigikaitselise kriisi võimalike vajadustega“, ehk see on eesmärgina, nagu riigikontrolör Janar Holm tõdes, „laest võetud“.¹ Auditile järgnenud vastukommunikatsioonist Eesti Varude Keskuse (EVK) poolt püütakse aga väga tõsistest varude puudusest tähelepanu kõrvale juhtida, rääkidest kõigest muust, peale varude puudumise enda.²

Olukorra tõsiduse selgitamiseks on paslik võtta kasutusele mõned näited päris elust. Ühele perele sarnast olukorda kohaldades tähendaks see, et kuigi oli plaan osta kogu perele toiduvaru, ostab selle endale vaid näiteks isa. Ülejäänud pereliikmed vaadaku ise, kuidas saavad. Vast ei ole rohkem selgitust vaja, et mõista – niimoodi ei ole normaalne käituda.

Võib ette kujutada ka paralleeli sõjalisest riigikaitsest, kus kaitseministeerium annab RKIKile ülesande hankida 100 000 mürsku, 155mm kaliibriga. RKIK otsustab selle asemel hankida hoopis midagi muud, ja teises koguses – näiteks 122mm kaliibriga ja 500 000 tükki, öeldes, et „see on ju peaaegu sama“ või see on mingi „vahe-eesmärk“. Kuna reaalselt ostetud asja ei saa Kaitsevägi kasutada (sest 122mm haubitsad on juba ammu Ukrainale antud, vale kaliibriga pole midagi peale hakata) ning tellija tööülesannet eirati, juhtuks ilmselt vähemalt kaks asja: mittetäitmine tuvastatakse ning keegi vastutaks. On ju ilmne, et sellist eksimust ei saa jätta tõsiselt korrigeerimata. Vastasel juhul, kui ka sõjalise riigikaitse poolel on normiks ükskõiksus, tuleb küsida – kus on riigikaitse tõsiseltvõetavus?

Toiduvaru puudus tähendab nälga

Toiduvaru on oluline iseenesest, selle olemasolust sõltub iga inimeste elu ning ühiskonna toimimine kriisi alguses, kui on kõige suurem oht paanikaks ja sõja korral ka riigi kokkukukkumiseks. Pikaajalisema vaatena on muidugi õigustatud ka mure kogu toidujulgeoleku ahela üle. Oluline on kohalik tootmine ja kaupade üle riigipiiri liikumine, ent ka nendega kaasnevaid riske aitab kriisi alguses maandada ikka see sama kohapealne toiduvaru. Seega ei tohi toiduvaru puudusi matta selle alla, et X ja Y valdkonnas on ju ka probleemid ja ärme sellest toiduvarust üksi räägi. Tuleb rääkida, sest see on ka iseseisvalt väga oluline.

Siinkohal on oluline rõhutada, et enamik riiklikust toiduvarust peab olema võrdlemisi kiiresti (soovitatavalt koheselt) kasutusel võetav. Kui poest toitu ei saa ja kodused varud ammenduvad, tekib tahes-tahtmata rahulolematus, sealt edasi paanika. Kui varu eeldab energia- ja suuremahulist töötlemist (teraviljast jahuks) või keerulist jaotust, siis võib see paberil olemas olla, aga inimesteni õigeaegselt mitte jõuda.

Toidupuudus kriisi ajal on aga sisemine oht julgeolekule, sest kasvab risk varguste ja marodööritsemise suunas liikumiseks. Toiduvaru on seega ka siseturvalisusele väga oluline eesmärk, sest see aitab ära hoida suure osa probleemidest, mis on kriisides toidupuudusel kiired tekkima. Seega on toiduvaru riigile väga oluline eesmärk, et tagada riigi tegevusvõime ja ühiskonna toimimine ka kõige raskematel aegadel.

Kõrgepalgaline allumatu isetegevus

Oluline on ka märkida, et EVK loodigi just selleks, et lõpetada olukord, kus iga ministeerium tegeles varudega omaette ja tulemuseks on ebaühtlane võimekus ning hajus vastutus.³ Keskse süsteemi idee oli koondada ülesanded ja vastutus ühte kohta. Keegi ei paistnud aga ette nägevat, et keskne haldaja, “strateegiline äriühing”, hakkab ise valitsuse eesmärke ümber kirjutama, kui saadakse, aru, et eesmärkide täitmisega toime ei tulda.

Lisaks, kui eesmärki iseseisvalt lahjendada, saab ju ka öelda, et tulime toime, tegime ära! Nii saab EVK 2024. aasta majandusaasta aruandest lausa lugeda, et “ettevõtte asutamisel seatud ülesanded riigi tegevusvarude moodustamiseks on praeguseks täidetud.”⁴ Toiduvarude osas seda ülesannet ju ei ole täidetud, nagu Riigikontroll on esile toonud. Keegi valetab või on EVK loonud endale oma eesmärkidega täieliku paralleelmaailma, millel ei ole reaalsusega kontakti.

Seejuures on EVK riigi ettevõttest konkurentsitult kõrgeima keskmise palgaga asutus – ligi 5700€ kuus. Neil on olnud muude ülesannete kõrvalt ka mahti rahuloluküsitluste läbiviimiseks, kust nad on teada saanud, et “partnerid hindavad EVKd kui professionaalset, kiirelt tegutsevat ja asjatundlikku organisatsiooni, kus töötavad abivalmid, ühiskonna ja partnerite vajadusega arvestavad, avatud ja hea suhtlemisoskusega inimesed”.⁴

Kahjuks on sealsetele kõrgelt tasustatud juhtidele jäänud kahe silma vahele tellija ootus, laiemalt ka ühiskonna oma – mitte kriisi korral nälga surra.

End kompetentsikeskuseks pidavast asutusest õhkub aga paraku kompetentsi puudumine ja kõrgelt tasustatud allumatu saamatus. Kui toiduvaru ei ole riigi poolt antud tööülesandele ja vajadusele vastavalt loodud, ongi põhjust rääkida usalduse kaotamisest juhtkonna vastu. Igas teises valdkonnas saadetaks allumatu, kõrgepalgaline ning isetegevust harrastav juht Töötukassasse (mitte seda juhtima). Toiduvaru sisuline puudumine enamike jaoks ühiskonnast puudutab kõiki. Vastutuse võtmine tekkinud venepärase bardaki eest on igati asjakohane, ehk isegi ootuspärane – kuigi selleks läheb ilmselt taas vaja signaali kuskilt ülevalt (kui see üldse tuleb). Kas keegi ka võtab selle vastutuse?

Elanikkonnakaitses on juhtimiskriis

Toiduvarude kaasus on sümptom elanikkonnakaitse valdkonna juhtimiskriisist. See näitab, mis juhtub, kui üheainsa ülesande – toiduvaru loomisel – peavad koostööd tegema eri ministeeriumid ja asutused. EVK on küll majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas, ent toiduvaru sisend tuleb regionaal- ja põllumajandusministeeriumist. Ühest küljest on tegemist bürokraatliku õudusunenäoga, kus puudub vastutus ja teisalt on tegemist agressorile ideaalse stsenaariumiga, kus toidujulgeoleku kaardimaja ümberlükkamiseks teevad kaitsjad eeltöö ise ära, tehes tööd heal juhul poolikult, üle jala.

On kõlanud ka mõte toiduvarude valdkond mure lahendamiseks regionaal- ja põllumajandusministeeriumi alla pagendada.⁵ See ei ole lahendus ja tulemust ei too, see on viimane koht, kuhu valdkonda viia. Laiemalt on mure aga selles, et elanikkonnakaitse üleüldiselt on üle ministeeriumite ja ametite silotornide pilla-palla laiali ning see ei ole toonud tulemust ka mujal – nt evakuatsioonivõimekus on Päästeameti viimaste andmete kohaselt 1,5% elanikkonnast – taas väga vähestele. Ainuüksi Narvas elab rohkem inimesi.

Valdkonna edasi-tagasi ministeeriumite vahel solgutamine ja tükeldamine ei ole toonud üheski elanikkonnakaitse aspektis soovitud tulemusi. Laiapindse riigikaitse jõustamist saab teha efektiivselt näiteks Rootsi kombel, kus nii sõjaline riigikaitse kui elanikkonnakaitse on viidud kaitseministeeriumi alla, kus mõlemal valdkonnal on oma vastutav minister.^A

Elanikkonnakaitse löökaukude lappimise lõputu proovipäev kestab varsti juba viiendat aastat, ilma eesmärkide täitmiseta. Enne elanikkonnakaitse ja riigikaitse kaitseministeeriumi alla kokku viimist, nagu see on Rootsis,⁶ tegelikku lahendust ei ole ega tule. Laiapindse riigikaitse juhtimine ühest ministeeriumist on tegelike tulemuste jaoks vältimatu, sest siis saavad rinde ja tagala perspektiivid ja teineteise toetamine tegelikkuses strateegilise vaate. Ka ressurss on sel puhul ühine. Kaitseministeeriumi olukorra tunnetuse radar näeb väga täpselt horisondi tahab, teab, mida teha ja ei ela fantaasiamaailmas. Kui elanikkonnakaitse juhtimise kriisi aga ära ei lahendata, siis jääme ka uuel kümnendil tõdema, et riik ei suuda endiselt oma elanikke aidata.

Märkused:

^AEesti kontekstis peavad need ministrit olematu vältimatult samast erakonnast, vastasel juhul on tulemuseks traditsiooniks saanud päevapoliitika domineerimine riigi ja ühiskonna strateegiliste eesmärkide üle.

Allikad:

🟠 Arvamuslugu (Hannes Nagel) on esmakordselt ilmunud Delfi arvamusportaalis 27. jaanuaril eesti- ja 28. jaanuaril venekeeles. Foto: toiduvaru karikatuur (Kriisiuuringute Keskus, 2026).

¹Hallismaa, M. 2026. Riigi ootused varude keskusele irduvad tegelikkusest. 16.01.2026, ERR.

²Metsalu-Nurminen, I. 2026. Riigi tegevusvaru eesmärk on jätkuvalt täitmata. 23.01.2026, ERR.

³[Anon.], 2021. Valitsus toetas Eesti Varude Keskuse loomist. 11.03.2021, Vabariigi Valitsus.

⁴ [Anon.], 2025. Majandusaasta aruanne 2024. AS Eesti Varude Keskus.

⁵ Ojakivi, M. & Peegel, M. 2026. Terras: minu vastutus on tuua rasked teemad arutellu. 22.01.2026, ERR.

⁶ [Anon.], 2026. Ministry of Defence. Government Office of Sweden.

Jaga postitust:

The post Riiklik toiduvaru vaid vähestele: kõlab nagu näljamängud first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Kui soojusjaam on õhku lastud, ei aita pistik

kruk — Thu, 18 Dec 2025 04:00:31 +0000

Kui soojusjaam on õhku lastud, ei aita pistik

On kõlanud väide,¹ et suurte paneelmajade soojuse probleem suures kriisis on tegelikult lihtne ja odav lahendada: keldrisse paigaldatud varutoitepistik ja väike generaator pidavat tagama, et toad püsivad kriisiolukorras soojad ka massiivsetes Lasnamäe kortermajades. See on ahvatlev mõte, sest pakub keerulisele ja hirmutavale probleemile konkreetse ning lohutava vastuse. Tasub aga korraks peatuda ja vaadata otsa reaalsusele, mida ei pea kaugelt otsima – Ukraina kogemusele.

Ukraina ei ela hüpoteetilises kriisis. Seal on Venemaa sihipäraselt ja süsteemselt rünnanud soojuselektrijaamu, katlamaju, alajaamu ja pumbajaamu, elutähtsa teenuse osutamiseks kriitiliselt vajalikke taristuobjekte. Eesmärk pole üksikute katkestuste tekitamine, vaid süstemaatiline linnade elamiskõlbmatuks muutmine: külm, pimedus ja seisev taristu.²Sellises olukorras ei ole kriis enam küsimus sellest, kas majas on elekter tsirkulatsioonipumba jaoks, vaid sellest, kas soojust on üldse võimalik toota ja võrku anda.

Siin tekib paratamatu küsimus: kui lahendus oleks tõesti nii lihtne ja maksaks paarsada eurot, miks ei ole Ukraina tsiviilelanikkonna külmaperioodi muresid selle pealt lahendanud? Vastus on ebamugav, kuid aus. See lahendus töötab ainult ühe väga konkreetse eelduse korral – soojusjaam peab alles olema ja suutma soojust toota. Ukraina kogemus näitab, et kriisis ei saa sellele eeldusele kindlalt loota.

Kui lahendus oleks vaid 300 eurot, poleks Ukrainas külmaga probleemi

Sageli vastatakse muredele, et tootmisjaamadel on black start’i võimekus ja õhutõrje kaitseb taristut. Kuid ka siin tuleb vaadata tegelikkust. Ukraina õhutõrje on tugev ja tõhus, ent ka seal ei suudeta kõiki rünnakuid tõrjuda, energeetika infrastrukuuriga töökindlusega on pidev jama. Lisaks on õhutõrje esmane ülesanne kaitsta sõjalisi üksusi ja kriitilisi sõjalisi objekte. Energiatootmine jääb meie geopoliitilises reaalsuses paratamatult haavatavaks.

Soojuse tuppa toomine ei ole valdkonna inimestele raketiteadus, ent suured elutähtsate teenuste osutajad (ETOd) võiks aduda, et sõjalises kriisis on nad olulised sihtmärgid, mis nii-öelda ära lastakse. Ka see pole raketiteadus, vaid meetod, millega saab võimalikult palju, võimalikult odavalt tagalas kahjusid tekitada. Just seetõttu ei saa kriisivalmidus piirduda stsenaariumiga, kus elekter on ajutiselt maas, aga kõik muu toimib.

Tuleb küsida ka eluliselt olulisi, raskemaid, küsimata jäänud küsimusi. Mis saab siis, kui soojuselektrijaama enam ei ole? Kui katlamaja on füüsiliselt hävitatud, mitte lihtsalt rivist väljas?

Kui võrku ei ole võimalik taastada päevade või nädalate jooksul? Peab aduma, et suurim kaugküttevõrgu vaenlane on hoopiski lõhkeainet täis lendav objekt, mitte nunnu elektrikatkestus, mis paneb vee tsirkulatsiooni seisma. Sellises olukorras ei aita pistik keldris ega väike generaator. Need võivad anda aega, kuid nad ei asenda tootmist. Tõepoolest kasutatakse ka Ukrainas generaatoreid, akulahendusi ja ajutisi süsteeme laialdaselt. Kuid neid kasutatakse teadlikult piiratud tööriistadena, mitte lubadusena, et probleem on lahendatud kõigis võimalikes stsenaariumides.

Evakueerimine on üks reaalsetest stsenaariumidest

Siin on oluline ka üks teine nüanss, millest pigem harva räägitakse. Kriisivalmidus ei tähenda ainult tehnilisi lahendusi, vaid ka valmisolekut kõige raskemateks otsusteks, sealhulgas evakuatsiooniks. Aus kriisiplaneerimine peab arvestama võimalusega, et elutähtis teenus katkeb pikaks ajaks. Sõnum „ärge muretsege, pistik keldris ja kõik on korras“ loob vale turvatunde.

Rääkida, et paneelmajades ei saa soojaga midagi juhtuda kui võtta kasutusele 300-500€ lahendus, töötab vähemalt osaliselt vastu Päästeameti ja munitsipaalpolitsei püüdlustele, mille eesmärk on panna inimesi arvestama katkestustega, valmistuma ja mõtlema ka väga ebamugavatele stsenaariumidele. Kriisiks valmistumine ei saa põhida inimeste rahustamisel iga hinna eest, vaid sellega peab kaasas käima aus selgitamine, mis võib juhtuda A, B ja C stsenaariumis ja mida tuleb siis teha. Ka siis, kui ETOd on sihtmärgid esimestest päevadest alates ja ei saa seetõttu teenust pikemat aega osutada.

Tõepoolest – paarsada eurot võib parandada valmisolekut ja anda lisaaega lihtsama elektrikatkestuse puhul. Varutoitepistiku ja generaatori lahendus on lihtsamas kriisis hästi kasutatav tööriist. Paraku ei ole sellest abi siis, kui soojusjaama enam lihtsalt ei ole. Just selle kohta tuleks aga küsida ning mõelda – milline on plaan sellisel puhul, mitte jääda uskuma imelihtsaid võlulahendusi.

🟠 Arvamuslugu (Hannes Nagel) on algselt ilmunud 16. detsembril Delfi portaalis. Foto: Lasnamäe paneelelamud (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Allikad:

¹ Raig, T. & Reivart, A. 2025. INTERVJUU | Utilitase kaugküttejuht: Lasnamäe külmumise jutt on jama. Soojakriisi lahendamiseks piisab fööni jagu elektrist. Ärileht, 16.12.2025.

²Harding, L. 2025. ‘They decided to kill us with cold’: Ukrainians struggle against Russian assault on power network. The Guardian, 22.11.2025.

Jaga postitust:

The post Kui soojusjaam on õhku lastud, ei aita pistik first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

INTERVJUU | Polükriiside ajastu nõuab kriisihaldajatelt uut mõtteviisi

kruk — Fri, 12 Dec 2025 08:51:32 +0000

INTERVJUU | Polükriiside ajastu nõuab kriisihaldajatelt uut mõtteviisi

Kriisiuuringute Keskus vestles ühe esimese eestlase Hendrik Priisaarega, kes on pääsenud õppima Soome ühte uuemasse strateegilise kriisihalduse ja julgeolekupoliitika programmi. Tampere ülikooli SAFER-eriala kujundab mõtteviisi, mis sobitub polükriiside ajastusse: maailma, kus demograafilised pinged, majandusšokid ja julgeolekuohud ei kandu üle eraldi kriisidena, vaid ühinevad üheks mitmekihiliseks süsteemiprobleemiks.

Uus eriala pakub tööriistu nende põimumiste mõistmiseks, ennetamiseks ja strateegiliseks juhtimiseks — oskusi, mille järele kasvab vajadus kogu Põhja-Euroopa julgeolekuruumis.

Kuidas jõudsid Tampere Ülikooli SAFER-programmi õppima?

Olin veel bakalaureuse viimasel aastal, kui oli aeg vaadata veidi tulevikku ja samal ajal enda sisse, et millega ma siis pärast Tartu ülikooli lõpetamist sooviks edasi tegeleda. Otsisin magistriprogramme nii Eestist kui välismaalt ning silma jäi Tampere ülikooli SAFER-i ehk Security Management and Politics eriala. Valikus oli haldusteaduste Security Governance’i suund ja sotsiaalteaduste rahvusvahelise julgeoleku suund. Panin eelistuseks viimase ning osutusin tihedas konkurentsis ka valituks. Soome kolisin juba selle aasta augusti keskpaigas ning õpingutega olen senimaani rahul.

Millised teemad või õppeained on seni kõige rohkem mõjutanud sinu arusaama kriisihaldamist ja vastupanuvõimest?

Kriisihaldamisele ja vastupanuvõimele keskendub meie õppekavas samanimeline õppeaine, kuid laiemalt käib see läbi kõikides ainetes. Loengutes ja seminarides omandame küll uusi „tööriistu“ erinevate kriiside mõistmiseks, ent neid rakendada nn polükriiside ajas, kus näiteks samal ajal tuleb tegeleda vananeva rahvastiku, kõrge inflatsiooni ja sõjaliste ohtudega, ei ole sugugi lihtne. Iga kriisi lahendamine vajab selle defineerimist, juhtimist ja huvigruppide kaasamist. Kõige olulisem on, kuidas toimuvat raamistada kriisiks ning veel enam, kes seda teeb. President Donald Trumpi püüdlused saata rahvuskaardi vägesid ennekõike demokraatide juhitud linnadesse väidetava kõrge kuritegevusega võitlema on minu arvates selge näide ebaõnnestunud raamistamisest. Faktidel mittepõhinev kriisi defineerimine ainult lisab kompleksust kriiside ja nende juhtimise asjakohasele hindamisele.

Mis on Sind üllatanud või pannud veidi teisiti mõtlema kriisihaldamisest?

Tihti arvatakse, et kriisihaldamine puudutab vaid seda osa, kuidas juht kriisi toimumise ajal reageerib ja kuidas organisatsioon langetatud otsuseid ellu viib. Tegelikkuses peitub väga suur osa kriisihaldamist just ennetamises ja vastupidavuse tõstmises. Esimene prioriteet organisatsioonidel peaks olema vältida kriiside teket. Selgitama välja võimalikud riskid organisatsiooni tööle, töötama välja plaanid nende maandamiseks ning harjutama nende plaanide pinnalt. Kriise ei ole aga alati võimalik ära hoida, mistõttu on kriisihaldajate ülesanne mõelda ka, kuidas muuta asutuse tööprotsesse võimalikult vastupidavaks ja samas paindlikuks erinevate kriisidega toime tulekuks.

Kui mõtled tulevikule – millises rollis või valdkonnas näed end kriisihaldamise eriala rakendamas?

Usun, et nii professionaalses kui isiklikus aspektis tuleb kasuks end igasugustes rollides ja valdkondades proovile panna. Tänuväärselt olen tudengina saanud kätt proovida juba kõigis kolmes sektoris ning igas ühes on ka võimalike kriiside olemus erinev. Enim on mind tõmmanud just avaliku sektori kogemus, kus mõju ja vastutus on suurimad. Nähes, millist eksistentsiaalset ohtu kujutab Eesti idanaaber, on ka endal suur tahe aidata vältida sõjalise kriisi puhkemist. Seetõttu loodetavasti näebki mind tulevikus välis- ja kaitsepoliitikaga tegelevates rollides.

Küsimustele vastas Tampere Ülikooli SAFER-eriala tudeng Hendrik Priisaar.

Jaga postitust:

The post INTERVJUU | Polükriiside ajastu nõuab kriisihaldajatelt uut mõtteviisi first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Paneelmaja kogukonna kriisivalmiduse õpiku tellimisvorm

kruk — Thu, 04 Dec 2025 18:56:23 +0000

Paneelmaja kogukonna kriisivalmiduse õpiku tellimisvorm

Telli koju paneelmaja kogukonna kriisivalmiduse TASUTA õpik, mis keskendub kortermajade elanikele – rahvastikurühmale, kes moodustab Eestis enamuse ning kelle eluolule on iseloomulik tugev sõltuvus kesksetest teenustest, tehes nad kriisiolukordades eriti haavatavaks.

Maikuus ilmunud õpikust leiavad kajastamist kolm korterelamute kriisivalmiduse põhialust: suhted, varud ja oskused. Õpik lähtub eeldusest, et kortermajas on kriisivalmiduse saavutamine on kõige tõhusam kogukonna ehk eelkõige ühistu tasandil. Riik on seni pööranud tähelepanu inimeste isiklikele varudele ning oskustele, kus on samuti suur lünk, ent kogukondlikkus on kriisivalmiduses hoopiski varju jäänud.

Õpik on mõeldud inimestele, kes soovad oma korterelamus kriisivalmidusega algust teha, selles käsitletakse nii inidviduaalse kriisvalmiduse tugevdamise kui ühistu tasandil kogukondliku kriisivalmidusega alustamist. Õpik on mõeldud korterelamus kogukondliku kriisivalmidusega alustada soovivatele inimestele. Seejuures on rõhk suhtlusel, ühisel kriisiplaani koostamisel ning inimressurssidel – suurtes majades elab palju inimesi, kes saaks olla läbimõeldud tegevuse korral teineteisele abiks.

Õpikus käsitletakse ka inimese enda kriisivalmidust kui eeldust teiste abistamiseks. Peatükkide kaupa selgitatakse linnalises keskkonnas valmistumise olulisust, kogukonna rolli linnakeskkonnas ning kuidas proovida kogukondlikkusega algust teha. Teemade hulgas käsitletakse sedagi, mida teha, kui elamine linnas muutub kriisi tõttu võimatuks ning tuleb evakueeruda.

Õpikut saab seda tellida paberkandjal SIIT postikulu vastu. Õpiku koostamist ja trükkimist toetasid Väike-Õismäe kogukondliku elanikkonnakaitse projekti kaudu SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Siseministeerium, õpiku sisu on kooskõlastatud Päästeametiga.

Foto: Eesti esimene paneelmaja kogukonna kriisivalmiduse õpik (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Jaga postitust:

The post Paneelmaja kogukonna kriisivalmiduse õpiku tellimisvorm first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Kohtumine Tšehhi siseministeeriumiga: kogukondliku elanikkonnakaitse ja kerksuskeskuste roll

kruk — Mon, 27 Oct 2025 10:00:53 +0000

Kohtumine Tšehhi siseministeeriumiga: kogukondliku elanikkonnakaitse ja kerksuskeskuste roll

27. oktoobril kohtusime Tšehhi siseministeeriumi esindaja Jaroslav Valuchiga, et arutada kogukondliku elanikkonnakaitse võimestamist ning kerksuskeskuste rolli kohalike kogukondade vastupanuvõime suurendamisel. Arutelu keskendus sellele, kuidas tugevdada elanike valmisolekut eri kriisideks ja milliseid praktilisi lahendusi saab selleks rakendada kogukondlikul tasandil.

Tutvustasime kohtumisel nii oma varasemaid rahvusvahelisi kui Eesti projekte (Tallinnas ja Kohtla-Järvel SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toel) ning ka sel aastal välja antud paneelmajade kogukondliku elanikkonnakaitse õpikut, mille ingliskeelse versiooni andsime üle Tšehhi kolleegile. Õpiku eesmärk on toetada korterelamute kogukondi praktiliste juhiste ja tööriistadega, mis aitavad kriisiolukordadeks paremini valmistuda ning tugevdada naabruskondade sisemist sidusust ja toimepidevust.

Kohtumise taustaks on meie varasem töö PIMA projektis, kus uurisime kerksuskeskuste (resilience hubs) kontseptsiooni Eesti, Ukraina ja Rootsi näitel ja nende potentsiaali elanikkonnakaitse süsteemide osana. Need keskused on kohalikud tugipunktid, mis võivad kriisiolukordades pakkuda infot, varustust ja koordinatsiooni — ning rahuajal toetada kogukondade koostööd ja teadlikkust.

„Elanikkonnakaitse tugevdamine algab kogukondadest endist. Kui elanikud teavad, kuidas tegutseda, kuidas üksteist toetada ja kuhu kriisiolukorras pöörduda, muutub kogu süsteem vastupidavamaks. Kohtumisel Tšehhi siseministeeriumiga rõhutati ühiselt, et paljud neist väljakutsetest — alates üleujutustest kuni hübriidohtudeni — eeldavad lisaks infrastruktuurile ka usaldust ja kohalikku tuge, et tagada tõhus reageerimine,” sõnas Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Tšehhi on sarnaselt Eestile teel terviklikuma kriisivalmiduse poole. Peamisteks murekohtadeks, mida siseministeeriumi esindajad välja tõid, on ulatuslikud üleujutused ja suuremahulised elektrikatkestused, samuti kasvavad riskid seoses hübriidrünnakutega. Arutelu käigus tõdeti, et kogukondlikul tasandil tugevam koostöö ning elanike teadlikkuse suurendamine on võtmetähtsusega vastupidavuse kasvatamisel.

Varasemalt oleme teinud põhjalikk ülevaateid Praha elanikkonnakaitse rajatistest, mida saab lugeda siit ja siit. Need annavad hea ülevaate riigi kriisivalmiduse infrastruktuurist ja lähenemisviisidest, mille taustal meie hiljutine arutelu veelgi paremini haakub.

Foto: 27. oktoobri kohtumine (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Jaga postitust:

The post Kohtumine Tšehhi siseministeeriumiga: kogukondliku elanikkonnakaitse ja kerksuskeskuste roll first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Kuidas teame, kas Eesti omavalitsused on kriisideks valmis?

kruk — Wed, 15 Oct 2025 10:00:17 +0000

Kuidas teame, kas Eesti omavalitsused on kriisideks valmis?

Iga lahkuva ja saabuva omavalitsusjuhi, ning ka elaniku huvides on teada, kuidas läheb Eesti omavalitsustel kriisivalmiduses. Riik hindab seda teenustaseme mudeli kaudu omavalitsuste lõikes aastaid ja tulemused on omavalitsuste kaupa nähtavad minuomavalitsus.ee portaalis. Esmapilgul tundub kõik positiivne – omavalitsustele arvutatakse andmete põhjal teenustase, mis kaardil läheb aasta-aastalt aina rohelisemaks, mis justkui kinnitab, et valmisolek paraneb jõudsalt.

Hinnang põhineb kriisivalmiduse kriteeriumidel, milles on võimalik saavutada baas-, edasijõudnu ja eeskujuliku tase. Näiteks esineb kriteerium “Kriisikomisjon on toimiv”, kus vastavalt oma tegevusele saab omavalitsus hinnangu, kui tubli ollakse. Kriteeriumide täitmise järgi arvutatakse üldine teenustase skaalal 0–9 (mida tublim oled, seda kõrgem lõppskoor). Teenustasemeid vaadates näib, et omavalitsused on aina enam kriisideks valmis, ent lähemalt uurides selgub, et aina rohelisem kaart võib olla petlik.

Nimelt esinevad tõsised metoodilised küsitavused selle kohta, kuidas neid andmeid on eelkõige võrreldavuse vaatest kogutud. Ilmneb, et aasta-aastalt hindamise aluseks olevaid tasemete sõnastusi on osaliselt muudetud ja ümber sõnastatud, ka uusi kriteeriume juurde lisatud. See on probleem, sest metoodika olulist osa sel viisil muutes ei saa andmeid enam täielikult võrreldavateks pidada. Ei saa enam olla kindel, mil määral on tegelikult aastate lõikes toimunud areng.

Võib esineda olukord, kus omavalitsused on näiliselt aina tublimad, ent tegelik valmisolek tammub paigal. Probleem peitub rakendatud metodoloogia püsimatuses. Esiteks, nagu mainitud, on muudetud kriteeriumide tasemete kirjeldusi. Näiteks 2022. aastal hinnati omavalitsusi 26 kriteeriumi, 2024. aastal juba 27 järgi. Üks kriteerium ka lisandus ja lausa seitsme (ligi kolmandiku!) puhul muudeti tasemete kirjeldusi. Praktikas tähendab see seda, et kui ühel aastal sai omavalitsus edasijõudnu taseme ühe nõude täitmise eest, siis hiljem juba veidi muutunud tegevuse eest. Elulise näitena toon kõrvutamiseks olukorra, kus ühel aastal on koolis kuldmedaliga lõpetamise kriteeriumiks „5“ kõigis ainetes, ent järgmisel aastal võivad pooled hinded olla „4“, ent medal antakse ikkagi. Seejuures ütleks kool, et me oleme aina tublimad, on rohkem medaliste.

Kõnealuses meetodis on skaala ise (baastase–edasijõudnu–eeskujulik) vormiliselt samaks jäänud, kuid mida mõistetakse aasta-aastalt nt. eeskujulikkuse all, võib olla muutunud. Näiteks kui 2022. aastal tähendas kriteerium „Riskirühmadele on hädaolukorras abi tagatud“ baastasemel, et „kaardistatud on sotsiaalhoolekande seaduse mõistes riskirühmad“, siis 2024. aastaks piirduti üldsõnalise sõnastusega „riskirühma kuuluvad isikud on kaardistatud“. Tulemuseks on kaks sisuliselt erinevat näitajat. 2022. aastal puudus ka mõnel kriteeriumil üldse „eeskujulik“ tase, 2024. aastaks on see ilmunud. See tähendab, et võis tulla juurde hüppeliselt omavalitsusi, kes olid järsku eeskujulikud (ja said rohkem punkte), sest tekkis uus hindamistase. Sellised näiliselt pisikesed nihked võivad kallutada mõne omavalitsuse pigem edasijõudnuks, mõne teise lausa eeskujulikuks – ehk tublimaks.

Teiseks, osa mõõdikuid on ajas lahjemaks muutunud. Veel 2021. aastal pidi eeskujulik ehk kõrgeima taseme omavalitsus kriteeriumi „Evakuatsioonikohtade ulatus“ all suutma tagada evakuatsioonikohti vähemalt 10% elanikkonnale (Kaal & Lillo, 2023, lk 23). 2024. aastaks oli see kadunud: piisab, kui 2% on kohti, reaalselt ulatus kirjeldab vaid „baastase“. Eeskujulik saab olla nüüd ka omavalitsus, kus ei ole evakuatsioonikohtade ulatust ehk inimeste mahutavust tõstetud, tegeletud on muude asjadega. Nii võib taas mõni omavalitsus justkui „tõusta“ kriisivalmiduse tasemelt teisele ilma, et tegelik võimekus oleks paremaks muutunud.

Kolmandaks, kogu andmestiku kogumise metoodika on olnud hüplik. 2018–2019 koguti infot vaid dokumentide põhjal, 2021. aastal tehti intervjuusid, kusjuures intervjueerijateks olid Päästeameti ametnikud ise – need samad, kes peaksid omavalitsusi kontrollima. Alles 2023. aastal võeti kasutusele dokumendianalüüsi ja küsitlust ühendav meetod, mille loojad on öelnud, et see aitab vähendada ametniku kui küsitleja mõju tulemustele (Kaal & Lillo, 2023, lk 18). Nii ei saa rääkida ühtlasest ja võrreldavast andmesarjast.

Neljas probleem seisneb selles, et kriteeriumite tasemetest arvutatakse edasi omavalitsuste teenustasemed ja neist omakorda Eesti mediaantase, mõlema puhul ka aastates mõõdetavat arengut. Probleemide taustal ei saa ju aga tegelikult öelda, et keskmised peegeldavad tegelikku seisu. Kui sisuliselt tasemete sisu ajas muutub, ei saa ka koondtasemeid kasutada ei otsustamiseks ega võrdlemiseks. Otse öeldes – kaart võib minna aina rohelisemaks, aga see ei garanteeri, et valmisolek on reaalselt paranenud.

Probleem on see, et kriisivalmiduse teenustasemete põhjal tehakse otsuseid. Kui poliitik või ametkond näeb, et keskmine tase tõuseb ja kaardid muutuvad rohelisemaks, on kiusatus kuulutada edulugu ja vähendada valdkonnas tähelepanu ja ressursse (raha). Mida tähendab aga kodanikule, kui meil on vale arusaam omavalitsuste kriisivalmidusest, kasvõi osaliselt? Näiteks sõjalise kriisi tingimustes võib see tähendada järgmist: evakuatsiooniplaan on küll „eeskujulikult“ paberil, aga kriitilisel hetkel pole inimesi, kes seda ellu viiksid; varjumiskohtade nimekiri on veebiportaalis olemas, kuid uksed on kinni; kriisikomisjon on kogunenud kolm korda aastas, ent sisuline valdkonna areng on küsitav. See tähendab illusiooni valmisolekust.

Omaette küsimus on aga, milleks me üldse väidame, et oleme valmis. Praegune süsteem käsitleb kõiki kriise ühe ja sama mõõdupuuga – torm, küberintsident ja droonisõda olenemata ulatusest asetatakse samale skaalale. Tegelikult ei ole ükski omavalitsus valmis droonisõjaks, aga kaardilt võib jääda mulje, et ollakse „eeskujulikul“ tasemel.

Väidetavat omavalitsuste võrreldavust esitav andmekogu võib luua võltsturvatunnet, mis võib omakorda tagasisideahelas viia ressursside vale jaotuseni, jätta tegelikud puudujäägid lahendamata ning õõnestada nii kohalike omavalitsuste kui riigi kriisijuhtimise usaldusväärsust. Kokkuvõttes ei saa praegu metoodilise segaduse tõttu mitte keegi täna usaldusväärselt öelda, kuivõrd on omavalitsuste kriisivalmidus on viimastel aastatel paranenud või mitte. Tegemist pole vaid tehnilise või sõnastusliku probleemiga – kui alusandmed pole võrreldavad, ei saa ka järeldused valmisoleku paranemise kohta olla usaldusväärsed. Nii võib saada valepositiivse tulemuse.

Kriisivalmiduse hindamine saab olla usaldusväärne ainult siis, kui metoodika on stabiilne ja läbipaistev. Võrreldavust soovides ei tohi tasemete kirjeldusi aasta-aastalt ümber sõnastada ning kui seda tehakse, tuleb muudatused selgelt välja tuua ja näidata, kuidas need võrreldavust mõjutavad. Vaid nõnda toimides on otsustajatel võimalik saada adekvaatne andmepõhine ülevaade ning elanikel aus pilt oma kodukoha kriisivalmidusest.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 10. oktoobril 2025 Eesti Päevalehe veebiportaalis. Foto: omavalitsusportaal (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Jaga postitust:

The post Kuidas teame, kas Eesti omavalitsused on kriisideks valmis? first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Mõtteid kriisijuhtimisest: arutelu Tampere Ülikoolis

kruk — Tue, 07 Oct 2025 10:00:51 +0000

Mõtteid kriisijuhtimisest: arutelu Tampere Ülikoolis

7. oktoobril toimus Soomes Tampere Ülikoolis paneeldiskussioon, mis avas SAFER-programmi kriisijuhtimise kursuse. Arutelu korraldati OVERCOME projekti raames, mida rahastab Nordplus.

Paneelis osales TalTechi ühe esindajana ka Anne-May Nagel. Ta osales arutelus, kus keskenduti tudengite küsimustele, mis puudutasid kriisijuhtimise ja vastupanuvõime (resilience) olemust ning praktilisi väljakutseid. Paneel avas kursuse, mille käigu TalTech testib koos Tampere Ülikooli ja Agderi Ülikooli kolleegidega uut õppematerjalide panka, mis on loodud kriisijuhtimise ja vastupanuvõime mikrokvalifikatsiooni (microcredential) tarbeks.

Arutelu põhines peamiselt tudengite küsimustel, mis esitati enne ja arutelu ajal. Tudengid vastasid enne arutelu ka lühikesele kriiside teemalisele küsitlusele, mille tulemused näitasid suurt huvi erinevat tüüpi kriiside vastu – enim mainiti poliitilisi, majanduslikke, tervise- ja operatiivkriise. Lahendustena rõhutati selget kommunikatsiooni, eelnevalt kokkulepitud paindlikke tegevusplaane, võrgustike koostööd ja õppimist vigadest.

Paneelis rõhutati, et kriisijuhtimine ei ole üksnes reageerimine, vaid ka õppimine, kohanemine ja taastumine. Nagu arutelu käigus märgiti, ei ole kriis ainult murdepunkt, vaid ka võimalus leida uus tasakaal ja tugevdada vastupanuvõimet – nii individuaalsel, organisatsioonilisel kui ka ühiskondlikul tasandil.

Kriisiuuringute Keskus tänab OVERCOME projekti partnereid sisuka arutelu eest ning ootab põnevusega tagasisidet tudengitelt, kes kursuse jooksul mikrokvalifikatsiooni materjale kasutavad.

Foto: arutelu Tampere Ülikoolis (Taltech, 2025).

Jaga postitust:

The post Mõtteid kriisijuhtimisest: arutelu Tampere Ülikoolis first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Õppused paberil, kaos põllul, kus on elanikkonnakaitse kultuur?

kruk — Wed, 03 Sep 2025 14:47:11 +0000

Õppused paberil, kaos põllul, kus on elanikkonnakaitse kultuur?

Trajektoorilt kõrvale kaldunud drooni saaga järelkaja on kullaväärtusega õppematerjal siseturvalisuse valdkonna poliitikakujundajatele ja praktikutele. Juhtum osutab ilmekalt, et Eestis puudub süstemaatiline elanikkonnakaitse kultuur – piisab mainida, et omavalitsus sai oma kriisist tagantjärele teada ajakirjanduse vahendusel.¹

Ühel augustikuu varahommikul alla kukkunud ja plahvatanud drooni järelkajas jäi kõlama nii mõnigi piinlik seik. Drooni alla kukkumisele reageerinud jõustruktuure (küll alles pärast tubli põllumehe kõnet) oli üksjagu, ent põhimõtteliselt unustati omavalitsust ning elanikke juhtunust teavitada. Või ei peetud seda vajalikuks.

Mõlemal juhul tekib küsimus omavalitsuste ja kogukondade rollist kriisijuhtimises. Ühelt poolt antakse omavalitsustele kriisivalmiduse ülesandeid aina juurde. Üksteise järel toimuvad ka peamiselt nii laua- kui väliõppused, kus koostööd harjutatakse. Ometigi selgub, et see läbi harjutatud mitmetasandiline koostöö ei toimi sõna otseses mõttes põllu peal, kus realiseeruvad realistlikud stsenaariumid. See osutab, et puudub sügavam elanikkonnakaitse kultuur, mis oleks sisseharjunud ning töötaks nii-öelda lihasmälu peal.

Milleks kaasata omavalitsust?

Kuniks omavalitsust isegi ei teavitata juhtunust, ei ole võimalik rääkida toimivast laiapindsest elanikkonnakaitsest. Viimane eksisteerib vaid siis, kui on toimiv mitmetasandiline koostöö. Eesti kriisijuhtimises ei tohi kujuneda olukord, kus omavalitsustelt osatakse vaid nõuda, ent reaalses kriisiolukorras nähakse neid pehmelt öeldes mõttetu osapoolena. Või, mis veel hullem – neid lihtsalt ei usaldata olulist infot hoidma.

Omavalitsuse hilisest kaasamisest on väga kahju, sest see on võtnud sealsetelt vastutavatelt ametnikelt ja ka kogukonnalt võimaluse õppida reaaltingimustes, kuidas tulla olukorraga toime. Tagantjärele võib ju läbi mõelda, mida omavalitsus oleks teinud, ent sellest on eemaldatud pinge ja stress, mis aitaks näha, kuidas süsteem toimib survekambris, reaalelulistes tingimustes.

Tuleb rääkida ka üksikisiku rollist juhtumis. Elanikkonnakaitse kultuuri osaks on ka see, et iga inimene teavitab pommi või plahvatuse kahtlusest ametivõimudele. Seda eelkõige helistades häirekeskusesse. Tänu ajakirjanike tööle on selgunud, et mitmed kohalikud elanikud arvasid, et pomm plahvatas või isegi, et sõda algas.²Ometigi – mitte keegi ei helistanud neist varahommikustest plahvatuse kuuljatest häirekeskusesse. Teavitamata jätmine tekitab küsimusi peaasjalikult selles osas, kas riigi kommunikatsioon droonide Eestisse kukkumise võimalikkusest ja õigest tegutsemisjuhisest sellisel puhul on jäänud hiljaks? On palju räägitud sõjahirmu leevendamise vajalikkusest ja et riik ilmaasja inimesi ei hirmutaks,³ent praktilised oskused – plahvatuse kahtluse korral helistada häirekeskusesse – on jäänud veenvalt edasi andmata.

Elanikkonnakaitse kultuuri osa on ka erinevatest ohtudest realistlikult rääkimine ja õpetamine, mida teatud olukordades teha. Eriti olukorras, kus regioonis käib aastaid droonisõda. Inimesed peavad teadma, et kui meie kõrval on riik, mis kasutab teise riigi vastu iga päev kõikvõimalikke lõhkeseadeldisi, siis on elementaarne, et haritakse elanikkonda selliste ohtudega toime tulema. Kuna riigi kommunikatsioon on seni öelnud, et sisuliselt on võimatu, et siia mõni droon satub – piltikult öeldes iga põõsas laseb juba esimesest sentimeetrist – siis inimene ei usugi, et see droonioht on üldse reaalne ning ei mõtle ka eelnevalt läbi tegevuskava. Sestap ka isik ei teavita, sest seda ei saa juhtuda. Siinkohal pole süüdi inimene, vaid puudulik kommunikatsioon.

Pole drooni, pole probleemi?

Selles juhtumis ei kaldunud trajektoorilt kõrvale vaid droon, vaid ka kriisijuhtimine sellest, mida on aastaid harjutatud – eelkõige mitmetasandilisust, kaasamist. Droonijuhtum toob taaskord esile siseturvalise valdkonna süsteemi puudujäägid. See on probleem, mis vajab lahendust, sest kaasaegses sõjalises kriisis on sellised juhtumid sagedased. Mõistagi ei saa igale juhtumile sõjaolukorras suurte jõududega reageerida – ja pole ehk vajagi. Küll aga peab elanikkond teadma, mida vastavas olukorras teha, kas teha; omavalitsus peab teadma, mida öelda inimestele, et vältida suuremat kahju.

Võib ju mõelda, et teavitada tuleb alles siis kui on reaalne oht, ent oodake. Selleks on vaja esmalt ju ohust teada saada. Kuidas saaks seegi toimida puuduva radarivõrgustiku tingimustes? Nagu tango tantsimiseks on ka ohuteavituseks vaja kahte osapoolt – ohtu, mida on märgatud ja teavitajat. Jätkuvalt on nokk kinni, saba lahti. Pealegi – mis oleks saanud siis, kui vald oleks ise drooni avastanud esimesena ja sellest ise teavitanud kuskil sotsiaalmeedias? Kui juhiseid pole, pole ka miski välistatud.

Selgete juhiste puudumine on üks peamisi tõkkeid kriisiga toimetulekul – eriti siis, kui siseturvalisuse ressursid on napid.

Paratamatult tuleb kriisi alguses kohalikel inimestel mõnda aega oma jõududega hakkama saada, kuid ilma arusaadavate juhiste ja juurdunud elanikkonnakaitse kultuurita pole see realistlik. Seetõttu on juhendite ja oskuste süsteemne arendamine vältimatu, eriti niigi õhukeseks kärbitud siseturvalisuse valdkonnas, kus eesliinitöötajate palka, lubadusi ja läbirääkimisi saadab järjekindlus⁴ ja sõnnikulõhn.

Nii olematu raha kui kultuur elanikkonnakaitses on tagajärg valdkonna jätkuvale alaväärtustamisele – seda nähakse rakettide ostmise kõrval endiselt pehmode mängumaana. Olgu siinkohal hoiatavaks ennustuseks see, et tõsise kriisi korral tunnevad elanikkonnakaitse puudumist kõik, kellel ei ole võimalust kõrge riigiametniku kombel oma pere Brüsselise või kuhugi mujale ära saata.³Ja see hakkab valusalt sööma reitingut, kaitsevõimet ja üleüldist moraali.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 29. augustil 2025 Eesti Päevalehe veebiportaalis. Foto: ründedroon õhus (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Kasutatud allikad:

¹ Viita-Neuhaus, A. 2025. Kohalikku omavalitsust ründedrooni juhtumist ei teavitatud. Postimees, 26.08.2025.

² Muraveiski, K. 2025. SELGITAJA | Kuidas pääses ohtlik ründedroon üle Eesti piiri ning miks PPA ega kaitsevägi seda ei märganud. Delfi, 26.08.2025.

³ Epner, E. ja Tamme, S. 2025. Saatanlik lõks. Kuidas kujunes sõnum, et Eesti on järgmine. Eesti Ekspress,25.08.2025.

⁴ Lomp, L.-E. 2025. RESi tuliseim arutelu tuleb palkade üle läbi rääkides. Postimees, 25.08.2025.

Jaga postitust:

The post Õppused paberil, kaos põllul, kus on elanikkonnakaitse kultuur? first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.

Tutvustasime Gotlandi kohtumisel PIMA projekti: rahvusvaheline koostöö kogukondliku kriisivalmiduse tugevdamiseks

kruk — Thu, 19 Jun 2025 10:00:16 +0000

Tutvustasime Gotlandi kohtumisel PIMA projekti: rahvusvaheline koostöö kogukondliku kriisivalmiduse tugevdamiseks

Rootsis Gotlandil toimunud kriisivalmiduse ja säilenõtkuse teemalisel rahvusvahelisel kohtumisel tutvustas Kriisiuuringute Keskus ka PIMA – Point of Invincibility for Multi-Level Adaptation projekti, mida rahastab Rootsi Instituut.

PIMA projekti eesmärk on tugevdada Eesti, Rootsi ja Ukraina kohalike omavalitsuste võimekust kogukondade kriisivalmiduse ja vastupanuvõime arendamisel. Keskseks fookuseks on nn kerksuskeskuste (Ukrainas tuntud kui points of invincibility) loomine ja arendamine – need on kohalikud tugistruktuurid, mis pakuvad kriisiolukorras praktilist tuge, infot ja turvatunnet.

Gotlandi kohtumisel esitlesime, kuidas PIMA loob rahvusvahelise õppimisvõimaluse kolme riigi vahel, kus osalevad omavalitsused saavad jagada ja kohandada parimaid praktikaid kogukondade toetamisel. Eriti oluline on selles projektis Ukraina kogemuse esiletõstmine – riigi omavalitsused on viimastel aastatel arendanud erakordseid lahendusi kriisidele vastamiseks, sageli keerulistes ja ressurssidevaestes oludes.

PIMA projekti kaudu:

loome platvormi piiriüleseks teadmusvahetuseks;
toetame kohalikku tasandit teadlikkuse ja struktuuride loomisel;
soodustame praktikal põhinevat koostööd, kus õppimine toimub nii edukatest lahendustest kui ka keerulistest kogemustest.

Kriisiuuringute Keskus koordineerib Eesti tegevusi projektis ning töötab koos partneritega selle nimel, et luua kestlikke lahendusi, mis tugevdavad kogukondade valmisolekut ning suurendavad vastupanuvõimet nii ootamatute kriiside kui pikaajaliste muutuste ees. Projekti rahastab Rootsi instituut.

Fotod: Gotlandi julgeoleku foorum (Kriisiuuringute Keskus, 2025).

Jaga postitust:

The post Tutvustasime Gotlandi kohtumisel PIMA projekti: rahvusvaheline koostöö kogukondliku kriisivalmiduse tugevdamiseks first appeared on MTÜ Kriisiuuringute Keskus.