“Paneeli suurim väärtus seisnes meie piirkonna kriisivaldkonna teadlaste kokkutoomises. Läänemere piirkonna kriisiuurijatega koos valdkonna väljakutsete üle arutamine võimaldas keskenduda kõige olulisematele teemadele: ühiskonna vastupidavus Venemaa mõjutustele, kriisivalmidus ning seejuures on oluline märkida, et suure tähelepanu all oli ka kliimakriis, täpsemalt piisava veevaru vaatest regioonis,” märkis Nagel, kes on ühtlasi Tallinna Tehnikaülikooli nooremteadur.

Nageli ettekande keskendus küsimusele, millist mõju omab Eesti ja Rootsi kriisivalmidusele Ukraina sõjast õppimise pingutus kohalikul tasandil, seda kerksuskeskuste näitel. “Eesti näitel on omavalitsustel ja riigil soov Ukraina kogemustest õppida ning sellest räägitakse palju, ent see ei ole lihtne ülesanne – kui näiteks toome Ukrainast üle võitmatuse keskuste lahendust, ja loome kerksuskeskused, siis tehnilised lahendused nagu generaatorid saavad pigem lihtsalt, ent oluline keerukus jääb inimeste rolliselguse puhul – kes ja kuidas vajadusel pikaks ajaks kerksuskeskustesse tööle läheb?” märkis ta. Lisaks tõi ta ettekandes esile asjaolu, et omavalitsustel on keeruline mõtestada, kas ja kuidas saaks kogukonda kerksuskeskuste töös hoidmisesse reaalses kriisis kasutada.

Piirkonna kriisiteadlastega koos arutledes jäi kõlama, et kriisivalmiduse taseme tõstmine on Läänemere piirkonnale, laiemalt kogu Euroopale oluline eesmärk, ent seda tuleb arendada süsteemselt, arvestades nii tehnilisi vajadusi kui inimressursi kättesaadavuse reaalsust. Ühtlasi vajab aina rohkem tähelepanu kogukonna liikmetele kriisirollide määramine, mille osas on aga tarvis ka õiguslikku selgust: kuidas ja millisel määral saab kriiside lahendamisse kaasata vabatahtlikke.

Foto: Kriisiuuringute Keskuse ettekanne Tamperes (KRUK, 2026).

Tõime ERR-is esile, et olukord on paranenud seoses õigusaktidega, mis seavad uutele hoonetele varjendite ja avalike varjumiskohtade nõudeid. Samas on olemasolev varjumistaristu Eestis endiselt ebapiisav. Probleem ei puuduta ainult Tallinna, vaid ka teisi Eesti linnu ja piirkondi, kus inimeste tegelik varjumisvõimalus võib sõltuda väga palju hoone tüübist, ehitusajast ja kohalikust ruumilisest olukorrast.

Näiteks on Tallinnas piirkondi, kus kõrghoonete tüüpprojektid ei näe ette keldrikorruseid. Sellistes majades ei ole võimalik tavapärasel viisil varjumiskohti rajada või olemasolevaid keldriruume selleks kohandada. See tähendab, et osa elanikkonnast jääb juba hoonetüübi tõttu olukorda, kus kriisiolukorras ei ole läheduses realistlikku varjumislahendust.

Tallinna algatus moodulvarjumiskohtade rajamiseks on oluline ja vajalik samm. Samas ei saa üksikud pilootlahendused asendada süsteemset ja laiemat varjumistaristu arendamist. Avalikke varjumiskohti on vaja oluliselt rohkem ning nende rajamine ei peaks jääma ainult pealinna küsimuseks. Sarnaseid lahendusi vajavad ka teised Eesti linnad ja tihedama asustusega piirkonnad.

Kriisiuuringute Keskus alustab Tallinnas projektiga KRAKO (Knowledge and Resilience Alliance of Key Organisers), mille eesmärk on toetada kogukondades inimeste valmisolekut häda- ja kriisiolukordades paremini toime tulla ning aidata kriisivalmiduse teadmisi kohalikul tasandil edasi kanda. Projekt on osa Kriisiuuringute Keskuse 2026. aasta laiemast programmist, mis keskendub kogukondade kriisivalmiduse võimestamisele praktiliste arutelude, õppetegevuste ja kohaliku tasandi koostöö kaudu.

KRAKO ei käsitle kriisivalmidust ainult varude, juhiste või institutsioonide vastutusena, vaid osana laiemast küsimusest, kuidas kogukonnad saavad paremini mõista oma tugevusi, haavatavusi ja koostöövõimalusi. Projekti keskne lähtekoht on, et kriisiolukordades ei piisa üksnes ametlikest plaanidest – oluline on ka see, kas inimestel on teadmised, oskused, kontaktid ja usaldus, millele keerulistes olukordades toetuda.

„Kriisivalmidus algab sageli väga lihtsatest asjadest: kas inimesed teavad, mida esimestel tundidel teha, kas nad tunnevad oma kogukonnas teisi aktiivseid inimesi ja kas neil on oskus rahulikult infot edasi anda. KRAKO aitab tugevdada just seda kohalikku tasandit, kus ametlik valmisolek ja inimeste igapäevane tegutsemisvõime omavahel kokku saavad,“ ütles Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Kriisiuuringute Keskus alustas Tallinnas projekti EDENTallinn (Educational and community gardens for Disaster preparedness, Empowerment and Neighbourhood resilience), mille eesmärk on tuua ühe aruteluruumi kogukonna- ja õppeaedade eestvedajad, linnaaianduse praktikad, eksperdid ja linna tasandi osapooled. Projekti keskne küsimus on, millist realistlikku rolli saavad kogukonna- ja õppeaiad täita toiduturvalisuse, kogukondliku koostöö ja kriisivalmiduse toetamisel linnakeskkonnas.

Projekt ei käsitle linnaaiandust kitsalt hobiaedade või keskkonnategevusena, vaid osana laiemast arutelust selle üle, kuidas linnakogukonnad saavad paremini mõista oma sõltuvusi, tugevdada omavahelist koostööd ja mõelda läbi igapäevaste keskkondade rolli kriisiolukordades. “Kogukonnaaiad ei asenda toidutarneahelaid ega lahenda iseseisvalt linna toidujulgeoleku küsimust, kuid need võivad aidata suurendada elanike teadlikkust, praktilisi oskusi, naabruskondlikke sidemeid ja arusaama sellest, kust toit tuleb ning millised piirangud võivad kriisiolukorras esile kerkida,” ütles Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja Anne-May Nagel.

Projekti raames korraldatakse sügisel Tallinnas ekspertseminar, kus arutatakse kogukonna- ja õppeaedade võimalikku rolli toiduturvalisuse ja kriisivalmiduse toetamisel. Lisaks valmib trükis, mida kogukonnad ja partnerid saavad kasutada teema edasiseks tutvustamiseks ning koostöövõimaluste sõnastamiseks. 

“Kriisivaade” ei ole päevauudiste rubriik. Selle keskmes on aeglasem ja põhjalikum analüüs: miks mõni konflikt, poliitiline vastasseis, humanitaarkriis, tehnoloogiline risk või riiklik haavatavus kujuneb kriisiks; millised ajaloolised, poliitilised ja ühiskondlikud tegurid seda võimendavad; ning mida sellistest juhtumitest on võimalik õppida kriiside mõistmise, ennetamise ja juhtimise seisukohast.

Meie teadurid on aastate jooksul avaldanud kümneid analüütilisi ülevaateid geopoliitilistest kriisidest, julgeolekunähtustest ja rahvusvahelise poliitika sõlmküsimustest. Mitmed neist käsitlustest on varem jõudnud trükivalgust näha Kaitseliidu ajakirjas “Kaitse Kodu!”. Alates 2026. aasta märtsist toob Kriisiuuringute Keskus neid käsitlusi järjepidevalt ka oma veebilehele, täiendades tekste spetsiaalselt loodud illustratsioonidega.

Raamatukogud ei nõua piletit, ei kehtesta klassipiire ja on avatud kõigile, kes soovivad õppida, suhelda või lihtsalt olla turvalises ühises ruumis. Seal, kus kaob sund tarbida, tekib ruum mõtlemiseks ja märkamiseks. See on demokraatia sügav sisu: ligipääs infole ja kogukonnatunne, mis sünnib üheskoos olemisest ja aru saamisest, et ka teised inimesed on tegelikult üsna normaalsed. Vastandina sotsiaalmeedia algoritmilistele kaja­kambritele suudab raamatukogu murda silo­torne ja tuua kokku inimesed, kelle vaated ja kogemused on erinevad, kuid kes jagavad sama füüsilist ruumi ja arutelupinda.

Raamatukogu on vabaduse asutus – see kaitseb mõttevabadust, tagab võrdse juurdepääsu teabele ja õpetab kriitilisi oskusi, sealhulgas seda, kuidas leida usaldusväärset infot. Need on demokraatia tööriistad, mille puudumine avab ukse manipulatsioonile ja desinformatsioonile. Tasuta üleriigiline kättesaadavus ei ole pelgalt mugavus, vaid strateegiline ressurss. Ka kriiside ajal – seda nägime Eestis, kui Ukraina sõjapõgenikud kasutasid raamatukogusid keeleõppeks, kultuuriga tutvumiseks ja uute tööoskuste omandamiseks – kõik selleks, et sulanduda ühiskonda ja leida oma koht meie majanduses ja kogukondades.

Raamatukogud püsivad aga vaid raamatukogude töötajatel. Viimasel ajal olen märganud raamatukogudes aina agaramat iseteenindustehnoloogia kasutuselevõttu – teavikuid saab vähemalt osades raamatukogudes mugavalt masina abil laenutada ja tagastada. See on raamatukogudele ühelt poolt suur võimalus – see vabastab raamatukogudest töötavate spetsialistide aja inimeste nõustamiseks või kogukonnatööks, ent samas tuleb olla valvas.  

Masinate kasutuselevõtt võib tõrjuda raamatukogudest inimliku kontakti, lisaks ei tohi masinate kasutuselevõtt saada argumendiks pädevate töötajate koondamiseks kulude kokkuhoiu eesmärgil. Automaat võib olla mugav laenutamisel ja tagastamisel, kuid ta ei märka hädas inimest, ei soovita lugemisvara, mis avardaks su maailmapilti või aitaks keerulise teema mõistmisel. Kui masinad muutuvad ettekäändeks kärpida raamatukoguhoidjate töökohti, kaotame midagi asendamatut – teadmise, et keegi päriselt kuulab ja oskab sind suunata ning ka inimesed, kes saavad kriisides sind aidata.

Foto: episoodi salvestamine Rahvusraamatukogus (Kriisiuuringute Keskus, 2025).